Onegini kiri Tatjanale Võin aimata, kuis haavab Teid Kurb saladus, mu kirjasaade, Kuis Teie põlglik- uhke vaade Nüüd vihkab vihasädemeid! Miks räägin siiski hingevalust? Mis ootan ma veel omapead, kui ainult kahjurõõmuks alust ehk annavad need kirjaread? Kord riivates te elurada ei tihanud ma usaldada te tunnet. Armast amelust mul polnud mõttestki te puhul, ei tahtnud ma ju mingil juhul käest anda vana vabadust. Veel midagi: meid lahku paiskas julm ohver, Lenski eluots
ONEGINI KIRI TATJANALE Võin aimata, kuis haavab teid kurb saladus, mu kirjasaade, kuis teie põlglik-uhke vaade nüüd viskab vihasädemeid! Miks räägin siiski hingevalust? Mis ootan ma veel omapead, kui ainult kahjurõõmuks alust ehk annavad need kirjaread? Kord riivates te elurada ei tihanud ma usaldada te tunnet. Armast amelust mul polnud mõtteski te puhul: ei tahtnud ma ju mingil juhul käest anda vana vabadust. Veel midagi: meid lahku paiskas julm ohver, Lenski eluots... Kõik hellad alged rebis-raiskas mu südamest siis tuskav trots.
ja hääbuma kui hukkujal peab mõistus ja mu eluteegi umbüksinduse tähe all. Loen tundisid su tulekuni: mu lootus ellu ärata või katkesta see raske uni liig õige laidusõnaga! Kuis põletab mind äkki häbi! Kuis on mu süda hirmukil! Ma lõpetan ja enam läbi ei loe neid ridu paberil. Ma liialt usaldasin sulge... Piisk veereb üle silmalau... Kuid minule, ma olen julge, on tagatiseks teie au... ONEGINI KIRI TATJANALE Võin aimata, kuis haavab teid kurb saladus, mu kirjasaade, kuis teie põlglik-uhke vaade nüüd viskab vihasädemeid! Miks räägin siiski hingevalust? Mis ootan ma veel omapead, kui ainult kahjurõõmuks alust ehk annavad need kirjaread? Kord riivates te elurada ei tihanud ma usaldada te tunnet. Armast amelust mul polnud mõtteski te puhul: ei tahtnud ma ju mingil juhul käest anda vana vabadust. Veel midagi: meid lahku paiskas julm ohver, Lenski eluots... Kõik hellad alged rebis-raiskas mu südamest siis tuskav trots.
annaabi.ee 
