Dokumentide väljastamisel varasemate kirikuraamatute põhjal tuli saksa- või muukeelsele originaalkirjapildile lisada venekeelne vaste (W. R., Kirikuraamatute ärakirjade keel. Postimees 1915, nr 294). Seega suurenes segadus eesti nimede kirjapildis veelgi. Ühe ja sama perekonna üks ja sama perekonnanimi võis pereliikmete dokumentides olla kirjas mitmel eri viisil. Eesnimede vastu pole tollased seadused huvi tundnud. Nime valikut on määranud traditsioonid, ilmselt on ka sündide kirjapanijatel, kirikuõpetajatel, olnud oma suunav osa. 3.2.2 Isikunimekorraldus Eesti Vabariigis 19181940 Rahvusriigi sündides 1918. a ja eesti keelele riigikeele staatuse andmisega seoses hakati enam tähelepanu pöörama ka isiku-, eeskätt perekonnanimede korraldamisele. Tuli tegelda põhiliselt kolme probleemiga: 1) nimekirjutuse küsimused, 2) perekonnanimede panek veel perekonnanimeta kodanikele, 3) nimede muutmine. Nimekirjutus Nagu eelnevas öeldud, valitses nimede kirjapildis segadus
sõnavaraliste normingute ja soovituste süsteemi”. Siinses tekstis nimetan seda süsteemi edasise segaduse vältimise eesmärgil kirjakeele norminguks. 29.1 Miks võib norm normingust erineda Nagu keeleteadus, ei ole arenemist lõpetanud ka norminguga kirjel- datav keelenorm. Nii ongi vältimatu, et norm ja norming vähemalt mingil määral omavahel erinevad, ja neil erinevustel võib olla nelja tüüpi põhjusi. • Normingu kirjapanijatel on olnud ebaadekvaatsed andmed normi kohta. Keeleteadus võib mitte olla mingit keele aspekti veel lõpuni uurinud või võivad uurimismeetodid olla kahtlased (nt liiga suure rõhuga introspektsioonil). Normingu andmeallikaiks olevad korpused võivad spontaanse eneseväljenduse asemel koos- neda avaldamiseks mõeldud ja seetõttu kaalutletult sõnastatud või lausa toimetatud tekstidest, mille norm on arusaadavalt teistsugune kui spontaanse väljenduse oma.
annaabi.ee 
