lähenemine. Põhiosa selle suuna töödest võiks kanda nime kirjanikuportreed. Sellesse suunda lõikub esimene hüpe modernismi poole. 1920. aastate teisel poolel. See on kirjanduses nõrgavõitu, kuid uurimises tugev põlvkond. Selle seltskonna tuumik jaguneb eluläheduslasteks ja veljestolasteks, kes korraks saavad kokku põlvkonda manifesteerivas Kirjanduslikus Orbiidis. Osa uurijatest jätkab positivistlikku suunda, teine osa proovib tuua eesti kirjandusuurimisse 1920. aastate lõpust alates tekstikesksust. Tekstikeskne lähenemine jääb tollal vaid üksikuteks kildudeks ega saa mingit kindlamat positsiooni akadeemilises uurimises. Aga mingit laiemat traditsiooni neist sel ajal ei kujune. Tegelik tekstikeskne kirjandusuurimine jääb eeskätt uusromantilisse ja poolpositivistlikku suunda, hüpe kirjandusteaduslikku modernismi ehk uuskriitikasse jääb tulemata. Ja seda ei tule kunagi. Väliseesti kirjandusuurimine jätkab positivistlikku traditsiooni
(Belinski, Herzen, Dobroljubov) ja Maksim Gorki vaadetele. See lähenemisviis ühendas kirjanduse filoloogilise analüüsi ajaloolise sotsiaalpoliitilise analüüsiga. Mille poolest positivism ja nõukogude marksistlik kirjandusteadus erinevad ja sarnanevad? Oluline on mõlema jaoks see, et kunst peegeldab tegelikkust. Positivismi lähtekohaks on arusaam, et ühiskonnas ja looduses valitsevad samad seadused ning vaja on kanda loodusteaduslik mõtteviis üle kirjandusuurimisse. Marksismi järgi valitsevad ühiskonnas omad seadused, mille aluseks on majandussuhted. Mõlemad rõhutavad seaduste objektiivsust ning sellega koos vajadust nende seaduste mõju objektiivselt analüüsida. Positivismi järgi tuleb kirjandusteadusel tegelda faktidega, esteetiline pool jääb kõrvale. Marksismis on faktid jäänud, aga olulisim on tegelda kirjanduse ideoloogilise küljega. Selle objektiivne analüüs on võimalik ainult marksistlikku meetodit järgides.
annaabi.ee 
