Siiralt tundelised ja tõsised kohad vaheldusid peene irooniaga, rollide läbielamine rõhutatud näitamisega, traagika farsiga, popkultuuri märgid klassikaga jne. Üheks uhkemaks näiteks on Von Krahli Teatri trupiga tehtud ,,Stiil ehk Mis on maailma nimi". Unt võttis aluseks Peet Vallaku külarealistliku novelli ,,Maanaine" ning kirjutas ja lavastas selle ümber arvukate stilistiliste variatsioonidena. Undi suhe lavastatavate kirjandustekstidega oli eesti teatri kohta üldse tavatult aktiivne: ta töötles neid, liitis ja lahutas sündmusi ning tegelasi, tõi sisse tsitaate ja viiteid paljudele teistele kultuuritekstidele, asetades teose uutesse seostesse. Näiteks teisendas ta ,,Hamleti tragöödia" värssteksti proosaks. Undi teatritekstid on kõrgel määral intertekstuaalsed, seda oli ka lavastuse poeetika. Kirjaniku lavastustele oli omane kummastav iroonia ja rõhutatud teatraalsus.
Kõik see on palju lihtsam on kui on ühtlane kultuurikontekst, sellele tuleb tähelepanu pöörata, mida pragmaatikud väga ei tee. Kirjandusteadus Kirjandus teooria Kirjandus kriitika Kirjanduse ajalugu Viimasel ajal on kirjandusajaloo küsimus (taaskord) aktuaalseks muutunud. Ajaloo uurimine ise muutus aktuaalsemaks, vaadates mida kirjanduse ajalugu on kirjatunud. Vaadati ajalugu ka ,,loona", mis toetub mingitele retoorilistele raamidele. Kirjandusajalugu peab tegelema kirjandustekstidega, mitte ainult sündmustega mis toimuvad kirjanduselus (Nobel prizes vms) Küsimused, mida hakati kirjandusajaloo kohta kirjutama, käisid enamasti 19saj kohta, mis on siiani kõige levinumad. Mitte kirjandusajaloo kirjutamine sai kindlad põhimõtted 19saj (objektiivne). Toetuvad suures osas Hegelile, võtavad aksioomina, et ajalugu on järjepidev ja sidus ning toimub mingisugune areng ja jõutakse eesmärgini et toimus pro- või regress.
annaabi.ee 
