Osa uurijatest jätkab positivistlikku suunda, teine osa proovib tuua eesti kirjandusuurimisse 1920. aastate lõpust alates tekstikesksust. Tekstikeskne lähenemine jääb tollal vaid üksikuteks kildudeks ega saa mingit kindlamat positsiooni akadeemilises uurimises. Aga mingit laiemat traditsiooni neist sel ajal ei kujune. Tegelik tekstikeskne kirjandusuurimine jääb eeskätt uusromantilisse ja poolpositivistlikku suunda, hüpe kirjandusteaduslikku modernismi ehk uuskriitikasse jääb tulemata. Ja seda ei tule kunagi. Väliseesti kirjandusuurimine jätkab positivistlikku traditsiooni. Seda valitseb rahvuslikku narratiivi rõhutav esseistlik kirjanduslugu ja kirjanikuprotreede kirjutamine. Ja kuigi välieesti kirjanduses sünnib 1950. aastatel tugev modernistlik suundumus, jääb kirjandusuurimises hüpe modernismi poole toimumata. Vene nõukogude kirjandusuurimises algab 1950. aastate lõpus oluline murrang.
natsi-saksamaalt põgeneda, kuid pöördus eluga riskides tagasi, et kohtuda oma naise Heleniga. Heleni enda vend on SS-lane, kuid läbi mitmete raskuste võitlevad nad vabaduse poole ja Saksamaalt ning tema okupeeritud riikidest välja. Kuid isegi siis ootavad veel raskemad kannatused alles ees. Ei saa eitada, et "Lissaboni öö" on sünge ja kurb raamat. Selge on, et see pole üksnes pagulasromaan vaid sisaldab ka suurel hulgal romantikat ja seiklusi. Miks see mulle meeldib? Mul pole ühtki kirjandusteaduslikku põhjust võtta, kuid see raamat lummas mind. Muidugi oli see põnev. Kuid veel paremaks tegi selle asjaolu, et põhisündmused tegelikult ei "toimunud" vaid neid üksnes "jutustati". Mingis mõttes aitas see tegelikult raamatusse sisse elada, muutis selle reaalsemaks raske on kujutada ennast neid sündmusi tegelikult läbi elamas, kuid üsna lihtne on ette kujutada, kuidas neid sulle jutustatakse. Ning kogu raamatu tegelik miljöö öine Lissabon ning selle baarid ja
annaabi.ee 
