Harald Lepikust sai järgnevatel aastatel silmapaistvaim ja siiani kõigi aegade kõige viljakam soomekeelse ilukirjanduse vahendaja Eestis. Tema poolt eestindatud soome autorite 26 raamatu hulka kuulub vanemat ja uuemat proosakirjandust, üsna erinevaid kirjanikke. Ta eelistas rahvaelukujutusi ja huumorit. Pärast Soome tolleaegse presidendi Eesti-visiiti 1964 pagulaseesti kirjanike tõlkimine ja väljaandmine Soomes lõppes. Eesti-soome kirjandussuhete uurija Kai Laitise arvates tähistasid otsustavat murrangut eesti kirjanduse väljaandmisel Soomes kaks antoloogiat, “Soome lahe tagant” (1968) ja "20 nüüdiseesti luuletajat" (1969). Sõja eel avaldati Eestis soome kirjandusest vaid paar luuleraamatut. Sõjajärgsetel aastatel on neid juba järjekindlaima soome luule eestindaja Debora Vaarandi vahendusel avaldatud terve hulk. Kui proosa osas on tõlgitud Eestis soome kirjanikke tunduvalt rohkem kui eesti
võrdlev suund. Biograafilise suuna oluliseks keskmeks sai arusaam, et kirjandusteos on kirjaniku isiksuse ja ümbruse peegeldus. Ehk nagu pani selle kirja Hippolyte Taine: tähtsad on rass/tõug, miljöö ja moment, millest Wilhelm Scherer tegi puhtalt kirjanikukeskse kolmiku: päritu, õpitu ja läbielatu. See asetas kirjanduse uurimise ja teoste seletamise keskme kirjaniku elulukku. Võrdlev meetod kitsamas mõttes on kahe maa kirjandussuhete uurimine, laiemalt igasugune kirjanduste, kirjandusvoolude, kirjanike või teoste võrdlemine, olgu tüpoloogiline või geneetiline. Selle oluliseks keskmeks saab kirjanduslike mõjude uurimine, ideede, kujundite, motiivide vms laenude otsimine. 4. Võrrelge autori biograafia käsitlemist positivismis, vene vormikoolkonnas ja poststrukuralistlikes mõttevooludes. Positivism teeb biograafiast olulise uurimisvaldkonna, mis peaks aitama kirjaniku loomingut
annaabi.ee 
