Säilinud on kalender aastast 1731. · Kuni 18. sajandi lõpuni ilmus vaid üks kalendrisari (väljaandjaks J. Köler Tallinnast). · 1830. aastal ilmus juba 6 kalendrisarja. Kalendrite tiraazid olid üsna suured ja see näitab nende populaarsust. Kalender rahuldas talurahva infovajaduse. Seal olid kirjas kõik peamised tähtpäevad, laadapäevad, postijaamade vahemaad, kaalud ja mõõdud. Väga oluline oli ka nn kalendrisaba, mis sisaldas vaimulikku lugemisvara, hiljem ka kirjanduspalasid, õpetusi, nõuandeid, nalju, populaarteaduslikke kirjutisi. Esimesed kalendrid olid ajalehe asemel, seal kirjutati ka sündmustest mujal maailmas. S 2 Eal oli ka palju õpetlikku. Kirjeldati võõramaa taimi, loomi, rahvaid, veidi ka ajaloolise sisuga kirjatükke. Üheks ajakirjanduse eelkäijaks oli ka rahvaraamat. Esimene eestikeelne raamat ilmus 1525. aastal.
hariduselule. Edo perioodi algul oli kirjaoskus vähemuse privileeg, sest budistlikud ja konfut- siaanlikud õpetlased olid säilinud vaid üksikutes kloostrites, lisaks leidus nobiliteedi hulgas ka koduõpetajaid. Valitseja tugines rohkem suulistele korraldustele ja selleks polnud kirjaoskust eriti vaja. Edo perioodil oli kooliteadmise aluseks konfutsiaanliku õpetuse 4 raamatut: · 1. "Suur õpetus" · 2. "Analektid" valik luuletusi ja kirjanduspalasid · 3. "Mengzi" kirjatööd riigiõpetusest · 4. nn kesktee doktriin Hariduse omandamine oli mitme astmeline: kõrgeimas astmes õppisid edukaimad , kel- lest paljud olid kooli kostil ja töötasid abiõpetajatena, suurema osa ajast tegid tööd omaette ja vanade tekstidega. Ülejäänud aja pühendasid nooremate õpetamisele. Aluseks olid klassikalised tekstid, suur tähelepanu tekstide seletamisele. Nooremas astmes oli
annaabi.ee 
