Kuulus "Siuru" lähikonda, tema esimesed värsikogud "Fata-Morgana" (1918), "Inimene ja sfinks" (1919) ja "Katastroofid" (1920) on kantud sensuaalsust ja naudinguid ülistavast paatosest, mis trotsis seniseid traditsioone ja moraalinorme kirjanduses. Barbarus võttis aktiivselt osa opositsioonilise rühmituse "Tarapita" (1921-1922) tegevusest. Ajalaulude kogu "Vahekorrad" (1922) on mõjutatud ekspressionismist. Ideeliselt oli lähedane rahvusvahelise kirjandusorganisatsiooni "Clarté" vaadetele, oli nende tutvustajaks Eestis. Tegi katset reformida eesti luulet prantsuse eeskujul püüdes eesti kirjandusse tuua teaduse ja tehnika edusammudele vastavaid kiireid rütme. Kogus "Geomeetriline inimene" (1924) on valdav graafiline eksperiment ja kubistlik-konstruktivistlik tehnika. Järgmine kogu "Multiplitseerit inimene" (1927) jätkab käibetõdede lammutamist. Autori ekspansiivne luuletajakarakter ja väljakutsuvad vormieksperimendid ei leidnud 1920. aastate
taastamisega võitis kirjanduselu palju. 1960. aastaist peale teisenes kirjandus radikaalselt ega mahtunud enam tema esteetika raamidesse. Mõistagi polnud Tuglase süü, et osa literaatidest neisse raamidesse tardus. Soome jäi Tuglase n-ö teiseks kodumaaks ka pärast pagulust. Ta tutvustas ja tõlkis soome kirjandust. Tema eestindatud Aleksis Kivi "Seitse venda" on meie tõlkekunsti tippe. Tuglase "Lühikest eesti kirjanduslugu" kasutati aastaid Soome ülikoolides õpikuna. Kkaks Soome kirjandusorganisatsiooni valisid ta oma auliikmeks ja 1982. aastast tegutseb Helsingis eesti kultuuri huviliste soomlaste asutatud Friedebert Tuglase Selts. Oma elu lõpukümnendil oli Tuglas kõigist kõige lugupeetum kirjanik, eesti kultuuri järjepidevuse elav sõmbol. Viimasel eluaastal asitas ta kirjanduspereemia, sealjuures eraisikuna, mis oli nõukogude süsteemis ennekuulmatu. Pärast surma nimetati see F. Tuglase novelliauhinnaks. Maja Tallinn-Nõmmel, kus ta elas 1944. aastani, toimib
annaabi.ee 
