vahele segada. Kui nad kukuvad, siis kukkugu, aga kui sa neile midagi ütled, on veelgi halvem." Romaani stiil on kõnekeelne ja püüab jäljendada keelekasutust, mis peaks olema iseloomulik 17 aastasele koolipoisile. Salinger kasutab tihti kordust (kordab mõtteid ja märksõnu), sest peategelane Holden tahab kuulajat veenda. Kõnekeelsusega taotletakse jutustuses ehtsust ja siirust, vastandudes lihvitud ja nö võltsile kirjanduslikkusele. Holden üritab võidelda reeglite vastu, samuti eirab reegleid romaani stiil. Jutustus on pihtimuslik ja sageli seisavad paberil Holdeni peas keerelnud mõtted, ei tohi aga unustada, et on olemas jutustaja, kes räägib minevikus toimunud sündmustest ja üritab neid põhjendada. Arvatavasti on Salingeri juttude tohutule populaarsusele noorte (ja ka vanade) seas kaasa aidanud nii paljudele südamelähedased teemad kui ka haarav stiil.
" Ta ise ei suuda leppida täiskasvanuks saamisega ja sõdib maailma vastu. Romaani lõpuks on Holden Caulfield nii kehaliselt kui ka vaimselt kurnatud. Võib-olla ta mõistab, et ennast maailmast isoleerides ei ole võimalik seda parandada. Romaani stiil on kõnekeelne ja püüab jäljendada keelekasutust, mis peaks olema iseloomulik 17-aastasele koolipoisile. Kõnekeelsusega taotletakse jutustuses ehtsust ja siirust, vastandudes lihvitud ja n-ö võltsile kirjanduslikkusele. XX sajandi lõpuveerandi kirjandust (ja kogu kultuuri) on nimetatud postmodernistlikuks, esimest korda kasutati seda mõistet 1960. aastatel kirjanduse eksperimenteeriva suuna tähistajana. Kõrgkirjandust on ühendatud massikirjanduse elementidega, sisse toodud banaalset ja triviaalset, lõhet "kõrge" ja "madala" kunsti vahel on vähendatud. Varasem modernism oli kodanlikku massikultuuri põlastanud. Modernismi filosoofilisusele vastandati kergus, mängulisus,
annaabi.ee 
