1909. a asutas Kurt Hiller Berliinis kirjandusliku ,,Uue Klubi", kus esitati ekspressionistlikku luulet. Ekspressionismis on keskseks autori eneseväljendus, autori intensiivne suhe maailmas. Ekspressionistliku proosakirjaniku Kasimir Edschmidi sõnutsi ekspressinonist ei näe, vaid vaatab; ei kirjelda, vaid elab läbi; ei taju, vaid otsib. Maailma keskpunkt on igaühe minas. Ekspressionistlik luulekeel on paatoslik ja jõuline, kasutatakse ohtralt adjektiive, hüüatusi. Kirjanduskeskset ekspressionismi, voolu esimest perioodi, iseloomustab poeetilise keele revolutsiooni ning silmapaistvalt originaalne kujundiloome (G.Heym, 1887 1912; G.Trakl, 1887 1914). Hilisekspressionism käsitas luulet rohkem ideoloogilise relvana (J.Becher). Ekspressionistide elutunnetus on traagiline, kantud katastroofi eelaimusest. Esitatakse süngeid ja võikaid elupilte, kritiseeritakse ühiskonda ja valitsevad olusid. Masendava kujutuse
Nagu futuristidki, soovisid ekspressionistid oma luules vahendada kaasaegse inimese, eriti linnainimese elutunnetust, närvilist kaasaega seda, mida traditsiooniline luule ei suutnud. Ekspressionismi keskne joon on autori eneseväljendus. Ekspressionistid pidasid oluliseks asjade olemuse esiletoomist. Maailma keskpunkt pidavat paiknema igaühes endas. Ekspressionistlik luule on paatoslik ja jõuline, on palju adjektiive (futurismis polnud) ja hüüatusi. Kirjanduskeskset ekspressionismi iseloomustab poeetilise keele revolutsioon ja originaalne kujundiloome. Hilisekspressionism käsitas luulet pigem ideoloogilise relvana. Ekspressionistide elutunnetus on traagiline, esitatakse süngeid ja võikaid elupilte, kritiseeritakse ühiskonda ja valitsevaid olusid. Masendava kujutluse allikad on suurlinn, agul, sõda ja lahinguväli. Kultusobjektid on vaimuhaiged, prostituudid, eluheidikud, vigased kerjused, nälgivad lapsed. Ekspressionistid kirjutasid
annaabi.ee 
