Oma esinemistes toonitas Tõnisson kõlbluse ja vaimuhariduse tähtsust, virgutas isamaalist mõtteviisi ning austust emakeele vastu. Üldpoliitilistes küsimustes oli "Postimees" mõõdukalt liberaalne, pooldades riigi elu reformimist seaduslikul teel. 1901. a. hakkas Tallinnas ilmuma teine eesti päevaleht "Teataja". "Teataja" väljaandja ja peatoimetaja oli noor jurist K.Päts, kes Tartus õigusteadust õppides oli kuulunud nn. radikaalide ringkonda. Kirjandusinimestest kuulusid toimetusse E.Vilde, A.H.Tammsaare, O.H.Münther, tulevane keeleteadlane J.Veski ja revolutsionääriks kujunenud H.Pöögelmann. "Teataja" seadis oma programmis esikohale "uue sureliku suuruse"- majanduse, pidades seda ka rahvuse arengu võtmeküsimuseks. Elulähedaselt praktilise, materialistliku hoiaku tõttu tekkis "Teatajal" äge poleemika "Postimehe" aatemeestega. 1903. a. asutasid sotsiaaldemokraadid Peeter Speek ja Mihkel Martna Tartus pahempoolse ajalehe ,,Uudised''. 1905
emakeele vastu. Üldpoliitilistes küsimustes oli "Postimees" mõõdukalt liberaalne, pooldades riigi reformimist seaduslikul teel. Tõrjuvalt suhtus ajaleht moodsasse ühiskonnaõpetustesse ja revolutsioonilisse tööstusliikumisesse. Kirjandusküsimustes jäädi konservatiivseteks. 1901. aastal hakkas Tallinnas ilmuma "Teataja", mis kujunes juhtivaks ajaleheks seni mõnevõrra mahajäänud Põhja-Eestis. "Teataja" väjaandja ja peatoimetaja oli noor jurist Konstantin Päts. Kirjandusinimestest kuulusid "Teataja" toimetusse näiteks sellised suurkujud nagu Eduard Vilde ja Anton Hansen Tammsaare. "Teataja" seadis oma programmis esikohale "uue sureliku suuruse" majanduse, pidades seda ka rahvuse arengu võtmeküsimuseks. Elulähedaselt praktilise, materialistliku hoiaku tõttu tekkis "Teatajal" äge poleemika "Postimehe" aatemeestega. Ajakirjandus mängis tol perioodil suurt rolli. Nüüd kui Eesti Kirjameeste Selts oli suletud, kandis
annaabi.ee 
