Kujundati käsitus uuest eesti kultuurist ja kunstist, mis ühendaks endas rahvuslikku, euroopalikku ja idividuaalset alget. Tähelepanu pöörasti erinevatele kunstiliikidee, kultuurivaldkondadele. Mingilmääral pühenduti ka teatri- ja muusikaellu. Oluline osa rühmitusel on keeleuuendusliikumises. Samuti oldi huvitatud filosoofilistest probleemidest, poliitilistest tõekspidamistest. 34. F. Tuglase elu ja looming (roll kirjandusideoloogia kujundajana jm). Friedebert Tuglas (1886-1971) - gümnaasium ja ülikool poolikud, selle korvasid suur lugemus ja 1906-1917 pealesurutud paguluses saadud kultuurikogemus, hilisem enesetäiendamine. Tuglas kuulus nii "Noor-Eesti", "Siuru" kui ka "Tarapita" rühmitusse, olles väljaannete koostamise põhijõud ja erimeelseid ühendav autoriteet. 1920-ndate Eesti Kirjanikkude Liit ja selle häälekandja "Looming" alustasid samuti tööd Tuglase juhtimisel. 1901
alguses võib hakata rääkima modernistlikust hüppest. Tavaliselt selline modernistlik hüpe võiks olla midagi sellist, kus kirjanikud teevad tugevat häält, kuulutavad midagi, teevad manifeste, seda ei tule, kirjanikud püüavad väita, et nad ei tegele üldse modenismiga. Seda võib kirjeldada kui hiilivat hüpet. Tähenduslik on see, et mingid juhtautorid (Ristikivi, Kangro, Lepik jt) muutuvad modernistlikus suunas ja kui selline autor muutub, siis nad kannavad üldist kirjandusideoloogia muutust oma loomingus kaasas. 50ndate 60ndate vahetusel toimub lisaradikaliseerumine. Aktiivsuse ja radikaalsuse puhang hakkab muidugi ka vaibuma ja tekib pagulaskirjanduses üsna loomulik tsükkel, on välja kujunenud autorid, kes on pagulusse läinud, siis tuleb väike lisalaine debüüte 60ndate kandis. Siis juba autorid, kes on läinud lapsena Eeestist ära ja pärast seda jätkavad küll elus olevad autorid loomingut, aga 70ndatest peale kuivab pilt järjest kokku
annaabi.ee 
