heeringalaevaga Põhja-Atlandile 1955, polaarekspeditsioonilaevaga Antarktisesse 19571958, uurimislaevaga Jaapani merele 1959, Teravmägedele 1960. Need ekspeditsioonid olid väga suureks inspiratsiooniks ja materjaliks tema tulevaste teoste valmimisel. 1965. aastal pani Smuul kirja ulatusliku autobiograafia, mida 1969. aastal täiendas ja viimistles. See on kirjutatud kaugemaid, Eestis ja ammugi siis Muhumaad vähe tundvaid kirjandushuvilisi silmas pidades. Autobiograafia algab ulatusliku sissevaatega oma kodukülla tutvustatakse selle ajalugu, elulaadi, inimesi. Juhan Smuul oli abielus tõlkija Ita Saksa, luuletaja Debora Vaarandi ning raadiosaadete toimetaja Ellen Noodaga. Tal ei olnud järeltulijaid. Ta suri 13. aprillil 1971 Tallinnas. Kirjanikuna liikus J. Smuul palju ja rahutult, temast sai maailmakodanik nii loomingu kaudu kui ka reiside ja suhtlemise läbi. Sünnikoht jäi talle aga elu lõpuni kõige siduvamaks paigaks
nime all siiamaani. 1920 hakkas ilmuma ka ajakiri Eesti Kirjandus, mis oli Eesti Kirjanduse Seltsi ajakiri. Eesti kirjandus oli kirjandusteaduslike uurimuste ja lühiarvustuste keskne avaldamise koht. 1925 loodi Riiklik Kultuurkapital, mis oli kirjanduse ja teiste kultuurialade riikliku rahastamise fond, mis jagas autoritele stipendiume, toetusi ja auhindu. Tartu ülikooli juures tegutses Gustav Suitsu juhtimisel Akadeemiline Kirjandusühing, mis ühendas ülikooli noori kirjanikke ja kirjandushuvilisi. Populaarseks muutusid erinevad kirjandusvõistlused. 1927 esimene romaanivõistlus. Esimese võistluse võitis August Jakobson teosega ,,Vaeste patuste alev". 1929-1931 tegutses ,,Kirjanduslik Orbiit", mis oli esimene suur rühmitus pärast Tarapitat. Sinna kuulus 18 autorit. Juhtivat osa mängisid Juhan Sütiste, Erni Hiir ja August Jakobson. Rühmituse iseloomulikuks märksõnaks oli elulähedus. Eelkäijaid süüdistati elukauguses ja võõramaalisuses. 1934 kehtestati vaikiv olek
annaabi.ee 
