aastatel romaanid "Elu ja armastus" (1934), "Ma armastasin sakslast" (1935) , näidend "Kuningal on külm" (1936) ning kirjaniku viimaseks jäänud romaan, mille ta kirjutas aastal enne oma surma "Põrgupõhja uus vanapagan" (1939), mis on samuti maailmas palju huvi äratanud. 7 Tammsaare kirjanikuna Tammsaare kirjanduslik debüüt oli aastal 1900. Sel ajal oli suurimaks romaanikirjanikuks Eestis Eduard Vilde, Tammsaarega samal ajal tuli kirjandusee aga hulk teisigi olulisi nimesid, näiteks Fr. Tuglas, M. Metsanurk. Esialgu ei olnud Tammsaare looming eesti proosas eriti uudne, "Kilgivere Kustas" on alkoholiprobleemi ning "Ärakadunud poeg" sakslase ja eestlase abiellumisvõimalusega tegelevad lood. 1901. aastal ilmunud "Mäetaguse vanad" kannab juba selgemini Tammsaarele omast käekirja,
1825.a-l lõpetas gümnaasiumi ja läks Peterburi Arstiteaduse Akadeemiasse. Suundus aga TÜ-sse Peterburi kalli elu tõttu. Juba kreiskoolipäevist kogus ta rahvaluulet. Selleks tegi ta ka pikemaid reise mööda Eestimaad. Ülikooli ajal süvenes ta huvi kirjanduse vastu, suheldes Faehlmanni ja ÕES liikmetega, samuti lugedes Euroopa valgustusliku ja saksa romantilist kirjandust. Ta läks Võrru linnaarstiks ja oli seal 44 aastat. Õhtuti pühendus ta kirjandusee. Abiellus. 3 last. Armsaima mälestuseks jutustus ,,Paar sammukest rändamise teed". Kreutzwaldi iseloomustab teravmeelsus, kalduvus satiiri ja loomupärane ägedus. Tema kirjavahetus Faehlmanni, Koidula ja Hurdaga on informatsioonitihe ajastudokument. Elu viimased aastad veetis Tartus. Arstikogemustest raamat ,,odutohter" ja poeem ,,Lembitu", mida peetakse tema kirjanduslikuks luigelauluks. Loomingus on kesksel kohal ratsionalistlik-rahvavalgustuslik ja romantiline aines