Kirjand ja lugemisülesanne (0)

Lugemisülesanne.  1.Sõnasta luuletuse peamõte. Luuletuse peamõte on see,et loodust peab hoidma ja puhastama.See ei ole vahet 
kelle prügi on ,aga oma maailma peab puhtana hoidma.Tänapäeval ei hinnata 
asju,ning tarbitakse liialt. 2.Kirjelda,missugune on luuletuse meeleolu.Kasuta väljendeid ja sõnu,mille abil 
luuletaja seda edasi annab. Luuletuse meeleolu alguses on masendav,kurb ja meeleheitlik.Luuletuse teises 
pooles meeleolu muutub positiivseks.
Masendus:’’Korjan rannast pudelikilde ja voidexi-karpe,ammu nahka pandud 
šašlõkkide marinaad,katki astutud päikeseprille,rannaraadiote patareisid,korjan bon 
aquasid ja eviane karastusjooke korke ja õllepurke’’.
Õnnelik meeleolu:’’aga loojangul jooksen koju sõrmed sõrmustest rasked, käed 
kaardus õmber karika’’. 3.Mis aastaajal tegevus toimub?Mille põhjal seda võib järeldada?Kasuta vastamisel 
konkreetseid tsitaate. Tegevus toimub varakevadel.’’kisun ära õhukese kile oma õrnadelt rannaroosidelt 
raagus okkalised oksad tuleb puhastada enne kui kõva kevadine tuul puhub veel 
puhkemata pungade peale’’. 4.Mida sümboliseerivad luuletuses sõrmused ja karikad? Luuletuses sümboliseerisid sõrmused ja karikat head enesetunnet ,ta tundus ennast 
õnnelikult peale ranna koristust. Kirjand.                                                           Miks on vaja kaitsta loodust? Juba mitu aastat on inimkonna põhiprobleemiks olnud keskkonnareostus ja muud 
loodust kahjustavad inimtegevuse tagajärjed. Jääb mulje, et pidevalt ilmneb üha uusi
probleeme, mis võivad tulevikus looduse ja ka meid jäädavalt hävitada. Ajakiri 
Imeline Teadus on väitnud, et inimene on Maa üheksast eluks vajalikust süsteemist 
nelja juba kahjustanud. Seega on ilmselge, et peame loodust kaitsma ja taastama 
selle, mida veel päästa annab.
Inimene pole tegelikkuses loodud elama tehismaailmas, ometi veedame suurema osa
oma elust ebaloomulikus keskkonnas. See omakorda soodustab uute haiguste ja 
muidugi ka reostuse teket. Kuid ka maaelu kahjustab mingil määral loodust, sest 
põllumajandus mängib suurt rolli merede ja siseveekogude saastamises. Igal aastal 
satub veekogudesse palju toitained ja ka näiteks lämmastik-ja fosforväetisi.
Loomulikult ei saa põllumajanduse osakaalu vähendada, sest juba praegu on 
ülerahvastatuse tõttu maailmas tõsine toidupuudus. Kuidas siis seda olukorda 
lahendada? Teadusajakirjades on sellele probleemile palju lahendusi välja pakutud. 
Üks nendest võib peituda toitainete taaskasutuses. Tiheda asustusega piirkondadele 
leidub väljapääs akvapoonika-nimelises meetodis, mis seisneb taimede ja kalade 
partnerluses. Selles süsteemis saavad taimed kogu naturaalse väetise kaladelt ning 
loomad saavad taimedelt omakorda hapnikku. Selline tegutsemisviis vähendaks ka 
poest ostetavate toiduainete koguseid.
Üks suur probleem, millele on aastaid püütud lahendust leida, on globaalne 
soojenemine. See mõjutab meid otseselt ja võib juba mõne aastaga tõsiseid tagajärgi 
tuua. Liustikud on juba sulama hakanud ja kliima soojenenud. Kasutusele on küll 
võetud elektriautod ning mõnede tehaste korstendele on paigaldatud heitgaase õhust 
eraldavad filtrid. Need jäävad siiski bensiinil töötavate autode ja tavatehastega 
võrreldes vähemusse. Üldsust ei huvita kliima, reostus ja muud 
keskkonnaprobleemid. Nendega tegelemine nõuab liiga palju raha ja vaeva, 
mugavam on teeselda, et neid ei eksisteeri. Murekohtadele pööratakse tähelepanu 
alles siis, kui need meid, näiteks tervist või elukohta, mõjutama hakkavad. Kuid tihti
on siis lahenduse leidmiseks juba liiga hilja.
Praegusel hetkel on kriitilises olukorras olevaid loodusvaldkondi rekordiliselt palju. 
Kindlasti on väga raske keskenduda vaid ühe teema parandamisele, sest iga osa 
loodusest on teisega seotud. Seega hoiame seda, mis meil veel alles on, ja püüame 
päästa seda, mida veel parandada saab. Sest lõpuks sõltub ju meie kõigi heaolu 
loodusest ja meil on ainult üks kodu, mida peame jagama paljude teiste erakordsete 
liikidega.
Et loodust hoida, tuleb teda kõigepealt tunda; mida süvenenumalt, seda 
lähedasemaks ta meile saab. Unustada ei tohiks sedagi, et loodus eksisteerib, 
elab oma elu suurepäraselt päris ilma inimeseta, vast isegi paremini kui meie 
hoole ja kaitse all. Kuigi tänapäeva keskkonnakaitse on sunnitud tegelema 
juba inimese kui liigi säilita- misega, peame arvestama, et probleemid, mille 
tõttu üks või teine liik satub Punase Raamatu lehekülgedele, on just inimese 
tekitatud. Siit algavadki konfliktid, mida kõiki ei saa kõrvaldada, kuid saab 
pehmendada, kui suu- dame endas kasvatada madala valulävega isikliku 
eetilise mõõdupuu. Millistest tõdedest tuleks lähtuda? Neid võib reastada 
õigustena ja kohustustena, mis meil on kokkuvõtvalt nimetatud 
igaüheõiguseks. Tegu on eetilis- te tõekspidamistega, mis tuginevad nii 
seadustele kui tavadele, paragrahvile ja kultuurile, viimase sõna kõige laiemas
mõttes.