ja liturgilisel jumalateenistusel. Aastal 1741 ilmunud lauluraamatus oli 1300 laulu, hiljem juba 1350 (need nn. Siioni laulud levisid laialt, ms. Ka Soomes ja Skandinaavias). Paljud Eesti juhtivad kultuuri- ja ühiskonnategelased (Kreutzwald, Jakobson, Hurt, Reiman, Tõnisson) olid hernhuutliku taustaga. Urvaste pastor Quandt andis välja esimese hernhuutliku lõunaeesti lauluraamatu (21 laulu). Teos ilmus aastal 1741, kuid keelati ja hävitati. Quandti kõrval esinesid vennastekoguduses kirjameestena juba eestlasedki, esimesed nimeliselt tuntud pärast Käsu Hansu. Neist tuntuim Urvaste kihelkonnakooli õpetaja ning köster Mango Hans, kelle käsikirjad olid 1740. aastail laialt levinud. Mango Hans tõlkis saksa keelest palveraamatuid ja jutlusekogusid, ning kirjutas ja tõlkis umbes 60 laulu, mis leidsid tee vennastekoguduse lauluraamatusse. Mango Hans tõlkis saksa keelest veel inglase John Bunyani kuulsa vagadusraamatu ,,The Pilgrim` s Progress". Tartu köster ja
W. L. von Luce, Suve Jaan, P. A. v. Mannteuffel, C. W. Freundlich jt) Saksamaalt pärit Johann Wilhelm Ludwig von Luce (1756-1842) avaldas saksakeelseid värsse, publitsistikat, uurimusi, rahvavalgustuslike taotlustega ,,Tervise katekismuse"(1816), kaalukaim teos eesti kirjandusloos ,,Sarema Jutto ramat" (I 1807, II 1812), mille lood enamuses algupärased. Uute trükikodade asutamisega kasvas ka raamatutoodang, hakkas levima saksakeelsete teoste alusel kirjutatud rahvaraamatud, kirjameestena tõusid esile eestlastest köstrid, koolmeistrid. Kesisest haridusest, vagatseva kirjanduse mõjust, piiratud maitsest olenevalt huvituti eeskätt lugeja haledustundeid mõjustavast kirjasõnast, milles võidutses voorus ja süzee oli põnev. Olulisel kohal olid uuspietismist kantud vagadust, jumala armulikkust ja südameusku toonitavad vagalood. Laiemalt levisid robinsonaadid, mis olid 19. sajandi populaarsemad rahvaraamatud Eestis, D.Defoe
annaabi.ee 
