Eesti 19. sajandil 1.Pärisorjuse kaotamine 19. sajandi esimese poole talurahvaseadused (plussid ja miinused), talurahva omavalitsuse kujunemine, kirikuvahetusliikumine. *1802-1804 Esimene seadus reguleeris eluolu. Normeeriti teopäevade arvu, koormisi. Vallasvara oli talupoja enda vara. 1804 koostasid rüütelkonnad uued talurahvaseadused, millega määrati kindlaks iga talu kohustused mõisa ees. Aga talurahvas tekitas see suurt pahameelt, sest nt oli probleemiks öine rehepeks. Tekkisid rahutused, sest neile jagati uued vakuraamatud ning normid. Neid ei usutud, sest need tekitasid palju pahameelt ja segadust.
traditsioon, mis Eesti tollaseid põliseid elanikke puudutas, sest seal võisid lugejavendadeks saada eestlased ise. 1739. ilmus põhjaeesti keelne piibel. 1743. aastast piirati vennastekoguduse tegevust. Vennastekogudustes hakati palveraamatuid käsitsi ümber kirjutama kirjaoskus muutus väga tähtsaks. Eestis on kaks traditsiooni luteriusk ja õigeusk. Kuni 19.saj keskpaigani jäi õigeusk vähemuste traditsiooniks. 1845-1848. toimus usu-/kirikuvahetusliikumine Pärnumaal ja Lõuna-Eestis; 1883-1887.aastal Läänemaal. Sellega kaasnes õigeusu kirikute ehitamine. 1861 Prohvet Maltsvet Vilde kirjutas tema ülekuulamiseprotokollidest raamatu; sel aastal peeti Tartus laulupidu; tema ootas inimestega (ca 500) valget laeva Lasnamäe veerel, mis pidi neid ära viima. 1873. aastat ja sealt edasi iseloomustab usuärkamine Vormsis ja Noarootsis. Toimus Ridala ärkamine, inimesed läksid kõrtside asemel usulistele kogunemistele. 1884
annaabi.ee 
