Tuhanded mitte milleski süüdi olevad inimesed langesid inkvisiatsiooni ohvriks tänu pealekaebamisele või siis inkvisiitorite himust saada enesele nende varandus. Inkvisitsiooni kõrgeim juht oli Rooma paavst. Üldiselt andsid paavstid inkvisaatoritele piiramatu võimu tegutseda ja see tõigi kaasa süütute inimest huku. Oli ka riike kus inkvisitsioon sõltus vahetult kuningavõimust (Hispaania, Portugal). Kes olid inkvisiitorid ja mida nad enesest kujutasid inimestena ning kirikutegelastena? Inkvisiitorite peamiseks oli dominikaani ja frantsiskaani ordu, kuid leidus esindajaid ka teistest mungaordudest, vaimulike seast ja isegi selliseid mehi, kellel puudus vaimulik seisus. Tavaliselt olid inkvisiitorid energilised, salakavalad, julmad, halastamatud, auahned ja maistele mõnudele maiad fanaatikud ja kerjused. Päritolult oli neid igasuguseid. Üks kõige julmemaid kiriku timukatest oli Tomas da Torquemada, kes oma 18 aastat kestnud ameti
Lepp (1997-2000), Tiina Kangro (2000), Aare Urm (2000-2001), Ilmar Raag (2002-2005). Välis-Eesti mõistest Mõiste "välis-Eesti" ei tulnud käibele mitte pärast Teist maailmasõda, vaid tunduvalt varem. Eestlasi oli välja rännanud nii itta kui läände juba sajand enne viimast sõja jalust põgenemist. Suurem väljarändamine leidis aset 19. sajandi keskpaiku lootuses omale maad saada. Samuti leidsid Eesti esimesed haritlased eesti asundustes tööd, kes kooliõpetajana, kes kirikutegelastena. Tsaari-Vene ametkondades leidsid rakendust ka advokaadid. Nii oli täiesti põhjendatud Eesti esimese vabariigi päevil välja antud biograafiline kogumik "Välis-Eesti tegelased" (Tln 1939), kust võib leida ka väljaspool Eestit ilmunud eestikeelse perioodika tegijate kohta eluloolisi andmeid. Samuti on võimalik saada ülevaade raamatust "Eestikeelne ajakirjandus 1766-1940", kus eestikeelset perioodikat veel ilmus. Väga palju eestlasi elas Peterburis, seal
annaabi.ee 
