ka ilmalikus muusikaelus kontserdisaalis. Kirikus on prelüüd osasaamiseks vaimulikust ,,ühes hingamisest", kontserdil modifitseerub ta samuti ,,ühisväärtuseks", seekord on põhirõhk võimalikult täiuslikul kunstilisel ja mängutehnilisel tasemel esitatud muusikapala nautimisel, mis loomulikult ei välista kuulajal ka religioosse elamuse saamist, kuigi kontserdikuulaja on religioosses mõttes reeglina passivsemas rollis kui kirikuteenistusel osaleja. Üht ja sama heliteost kõlbab niisiis lahterdada nii kiriku-, kristlikuks kui ka kunstmuusikaks. Vaimulik muusika ,,On olemas ühendus muusikalise fraasi algelise pildi ja ühe väga keerulise teise maailma vahel, mida me kanname endas ja mis tegelikult kõike määrab; aga seda ei saa seletada" (Arvo Pärt 2005). Vaimulik muusika võiks olla see suur vihmavari, mille alla koondada kõik religiooniga
Keskaegne teater ei eelda seda jagunemist passivseks ja aktiivseks pooleks. Kirikuteenistusest välja kasvanud kõik sakraalid jne, kirikuteenistus aga ei eelda jagunemist poolteks, kirikuteenistuses saab aind osaleda rituaal ei salli pealtvaatajaid. Kirikuteenistustest said osa võtta aind usklikud ehk kirikuliikmed, mis garanteeris pühaduse puutumatuse. Kui oleks osalema hakanud profaanid, oleks see tähendanud võõra vaimu sissetulekut, seda aga ei olnud kirikuteenistusel vaja. Sellepärast ongi siin nii raske tõmmata piiri osalejate ja vaatajate vahel. Selle olukorra keerulisus seisneb selles, et seda piiri on võimalik tegelikult tõmmata. Vaatajasaali alge oli olemas sel ajal. Jagunemine vaatajateks ja näitlejateks ei ole veel täpselt määratletud, piir on äärmiselt liikuv. Võib alata karnevalile omane liikumine, kõik haaratakse mängu. Normiks ta veel saanud ei ole. Huvitav ka selle lagunemise põhjus (sakraaltegelaste lagunemine): asi ilmselt
annaabi.ee 
