Krahv Nikolaus Ludvig von Zinzendorfi toetusel ja õhutusel algas hernuutluse kiire levik. Juba 1729 jõudsid vennastekoguduse jutlustajad, lihtsad käsitöölised, Liivimaale. 1730. aastatel laienes nende tegevus veelgi ja leidis palju poolehoidu nii pastorite, mõisnike kui ka talupoegade hulgas. Saksamaalt saabunud misjonärid õppisid kiiresti ära eesti keele ja oskasid eestlastele õigesti läheneda. Selliste jutlustajate suhtes puudus talupojal umbusk, mida ta tundis kirikusaksa vastu, ning siin võib näha teatavat sarnasust omaaegsete jesuiitlike jutlustajate edukusega. Ka eestlaste hulgas kerkis esile usuliselt 8 andekaid isikuid, kes suutsid oma kuulajad viia ekstaasi, tundsid hästi Piiblit ja tõlgendasid seda lihtrahvale hinge mineval moel. Sellistest on tuntuim Haanjast pärit Tallima Paap ühes oma abilise Kusma Jaaniga. Tema jutlused muutusid peagi mõisat ja ametlikku kirikut kritiseerivaks, nii et Paabul oli tõsiseid sekeldusi kohtuvõimudega,
esimesema järgu kool, nagu ta on. Just kui vana Maurus isegi, sest ka tema on esimese järgu mees: väljaõppind kirikuõpetaja. Mõistate? Võib kas südaöösi altari ette astuda või kantslisse ronida; mitte nõnda nagu meie kahekesi, üks leti taga, teine leti ees, muud ei midagistki. Aga saksad ei annud talle kohta. Mitu kihelkonda tahtsid teist saada, aga saksad olnud igal pool vastu. Kui siis vana Mauruse hing karanud täis ja ta öelnud: ,,Ma tahan teile näidata, kuis kirikusaksa valitakse". Ajand teine mehed ja naised, terve kihelkonna, lapsed ka, kunskoppi kõrtsi kokku, lasnud neile sääl hääd ja paremat anda ning, kui kõigil olnd juba hea tuju, ilmund ta ise, kirikuõpetaja mantel seljas, lõpuksed lõua all, sametist müts pääs, karand kips-kops pikale pingile, sealt krapsti suurele lauale ja hakand ütlema: ,,Mehed-vennad, naised-õed, kus on siis õigus, kui mina tahan ja kui teie tahate, et meid paari pandaks, nagu peig ja mõrsja. Sest
annaabi.ee 
