mõõdukusele. Piiskopkondade võrgustiku ja paavstivõimu toel pandi alus kirikule kui organisatsioonile. Kirikupeaks oli Rooma paavst. Esialgu olid paavstid võrdsed teiste kirikuprovintsidega, kuid hiljem hakkas nende autoriteet kasvama. Massiliselt hakati rajama kloostreid, esimesed neist 6. saj. Tänu kloostrite rajamisele sai ristiusk levida ka talupoegadeni. Gregorius VII, kelle eesmärk oli suurendada kiriku sõltumatust ilmalikest valitsejatest, pani alguse kirikureformile. Reformiga nõuti vaimulikelt tagasipöördumist kristluse algaegade lihtsuse ja vaesuse juurde. Hiljem kehtestati ka tsölibaaat. Ka keskaegne kunst ning arhidektuud oli usuga seotud. Roomast võeti kasutusele basiilika. Pühakud olid keskaja inimesele äärmiselt olulised. Nende imettegevasst väesse jagasid usku nii õpetatud vaimulikud, ilmalikud valitsejad kui ka harimatud talupojad. Nende kultus tegi usu mõistetavaks. Nende elulood (vaimuliku seisuse poolt) innustasid ja
" Saksamaal alanud reformatsiooni pidas paavst Leo X vaid ,,munkade omavaheliseks lobaks." Roomal oli muidki muresid kasvõi lähenevad Saksa keisri valimised. Pärast Maximilian I surma 1519 polnud ka keisrivõimust reformatsioonile takistajat. Tee Lutheri vaadete üha laiemale levikule oli sellega avatud. 1520. aastal avaldas Martin Lutheri kolm programmilist kirja. Esimene neist, augustis 1520 ,,Saksa kristlikule aadlile" pöördus keisri ja riigipäeva seisuste poole üleskutsega kirikureformile. Luther nõudis Rooma raha maksmise lõpetamist ning rahvusliku kiriku ideed. Lutheri arvates olid preestriõigused antud igale kristlasele, mistõttu kogudus valigu ise endale õpetaja. Samas kirjas nõudis Luther vaimulikele õigust abielluda ning vaidles paavsti ainuõiguse vastu Piiblit tõlgendada. Teises, oktoobris 1520 avaldatud kirjas ,,Kiriku Paabeli vangipõlvest" väitis Luther, et usulise tõe ainsaks allikaks on pühakiri (Piibel)
annaabi.ee 
