heategevusega. Algsetes kogudustes teenisid ka naised, kuid hiljem mitte. Põhjuseks naiste suur osa paganlikes usundites. Neljandal sajandil hakkab preesterkond arenema omaette seisuseks, keda eraldas muust rahvast ametissepühitsemine. Jeruusalemma, Antiookia, Aleksandria ja Rooma piiskopid olid algusest peale teistest tähtsamad. Neid kutsuti koos Konstantinoopoli piiskopiga patriarhideks. Patriarhaadid ehk patriarhile alluv maa jagunes kirikuprovintsideks, mida juhtis idas metropoliit ja läänes peapiiskop. Piiskopid ehk algselt linnakoguduste juhatajad said oma alluvusse ka ümbritseva maa. Tekivad piiskopkonnad., mis jagatakse kihelkondadeks, mida asus juhtima presbüter. Ecclesia on justkui riik riigis. Üsna varakult tekib ecclesiate vahel hierarhia. Kõik olulised piiskopid ja piiskopkonnad suudavad oma järjepidevuse viia Jeesuse jüngriteni. Kirikuprovintside juhid kogunesid kaks korda aastas sinodile ehk kirikukogule, et
Hiljem hakati vaimulikkonnalt (esialgu kõrgemalt) nõudma tsölibaati (vallalisus e. abiellumise keeld). Kujunes kirikuhierarhia - varasemast ajast oli kristlike keskuste Jeruusalemma, Antiookia, Aleksandria ja Rooma piiskoppidel olnud teistest lugupeetavam positsioon. Nii neid kui ka uue pealinna Konstantinoopoli piiskoppi kutsuti patriarhiks – kellel oli kõrgeim võim oma patriarhaadis. See omakorda jagunes kirikuprovintsideks, mida juhtisid provintsi pealinna piiskopid – Idas metropoliit, Läänes peapiiskop. Piiskopid, kes algselt linnakoguduste juhatajad olid, said oma haldusse ümbritsevad maakonnad. Nii sündinud piiskopkonnad jagati kihelkondadeks, mille eesotsas oli piiskopi poolt ametisse seatud presbüter (preester), preestri asendajad kihelkonna ärealadel (kabelites) – vikaarid. Kirikurovintside piiskopid kogunesid 2x aastas kirikukogule e. sinodile. Kõrgeim võim kulus kõikide piiskoppide kogule e
annaabi.ee 
