Sukk ise oli valgest villasest korrutatud lõngast. Et naistel peeti jämedaid sääri ilusaks, siis tuli sukasäärtele jämedust kunstlikult juurde lisada. Selleks kooti need nii avarad, et ümber jalasääre saaks mähkida ribarätid. See komme oli üks paljudest eesti rahvakultuuri nähtustest, mis püsis kõige kauem Mulgimaal Helmes, Paistus ja Tarvastus. Tarvastust nagu Hallistestki on teateid, et seal kantud pajukoorest viiske iga päev. Jõukamad tegid peenikesed kirikupastlad mustast parknahast ja need olid varbapealse punase nööriga ehk teraskandiga ninaõmblusel. Kuni 19. sajandi lõpuni kanti pasteldega pidulikul puhul sokke ja sukki. Pastlanöörid olid valged linased. Pidulike pastelde paelu pesti ja pleegitati. 19. sajandi lõpul tulid tarvitusele ka poest ostetud või nahast lõigatud rihmad. Tarvastu naise rõivaid ehtisid preesid, keskmise suurusega kuhiksõled, kodaratega rahad ja mitmesugused klaashelmed. Püstkrae kinnitamiseks kasutati preesi või
punasest villasest lõngast; kohati kasutati nahkrihmu. Paelu seoti mitmel viisil ümber sääre kuni põlveni või kinnitati pahkluu kohal. Veel 20.sajandi algupoolel olid pastlad Mandri-Eesti tööjalatsitena üldised. Saaremaal olid need juba kasutuselt kadunud 18.sajandi lõpul. Kirde- Eestis ja Hiiumaal lõpetati kandmine 19.sajandi jooksul. Kuivõrd hinnalised ja lugupeetud jalanõud pastlad meie esivanematel on olnud, tõendab ilmekalt P.Johannsoni kirjapanek Suure-Jaanist: Kirikupastlad olid parknahast, mida kõige pikem tee käeotsas kanti ja alles kirikulepikus jalga pandi, näpuvahel jälle koju viidi ning kulumise eest kirstukapis hoiti (Voolmaa 1990a,34). Ka Ida Aua (sünd 1892) Olustvere valla Tääksi külast mäletas, et pastlad olid emal sellal, kui ta õisiliste sukkadega kirikukooris laulmas käis(1870.a.paiku) kollasest pargitud nahast need olid pidupastlad (ERM EA 110:139).
annaabi.ee 
