Vesiorel ehk hydraulis oli paljudes jõukates Vana-Rooma kodudes ning orelit mängis isegi Rooma keiser Nero. Bütsantsis mängiti orelit pidustustel.Idakirikus ehk Õigeusu kirikus on igasuguste pillide kasutamine ka tänapäeval keelatud. Alates 10. sajandist oli Lääne ehk Katoliku kirikus orel lubatud. Orelid olid nii väikesed pillid koduseks musitseerimiseks kui ka suured kirikuorelid, mis esialgu olid kohmakad. Klahvid olid tolleaegsetel kirikuorelitel nii raske käiguga, et neid pidi lööma rusikaga ja organisti nimetati orelilööjaks ehk pulsator organi. Kirikuoreli ülesandeks oligi algul (umbes 12.–13. sajandil) ainultkoorilaulu algustooni andmine ja sellel praktilisel eesmärgil oligi orel Lääne kirikusse lubatud. Hiljem hakati orelit kasutama liturgilise laulu saatmisel. Klahvid muutusid väiksemaks ja klahvikäik kergemaks, seega oli võimalik orelit juba sõrmedega mängida.
Oreli leiutajaks peetakse Aleksandria mehaanikut Ktesibiost (umbes 250a. e.m.a.). Algselt polnud orel kaugeltki mitte kirikuinstrument. Bütsantsis mängiti seda pidustustel. Idakirikus, ehk Õigeusu kirikus on igasuguste pillide kasutamine ka tänapäeval keelatud. Alates 10. sajandist oli Lääne ehk Katoliku kirikus orel lubatud. Orelid oli nii väikesed pillid koduseks musitseerimiseks kui ka suured kirikuorelid, mis esialgu olid kohmakad. Klahvid olid tolleaegsetel kirikuorelitel nii raske käiguga, et neid pidi lööma rusikaga ja organisti nimetati orelilööjaks, ehk pulsator organi. Kirikuoreli ülesandeks oligi algul (umbes 12.13. sajandil) ainult koorilaulu algustooni andmine. Sellel praktilisel eesmärgil oligi orel Lääne kirikusse lubatud. Hiljem hakati orelit kasutama liturgilise laulu saatmisel. Klahvid muutusid väiksemateks ja klahvikäik muutus kergemaks, seega oli võimalik mängida orelit juba sõrmedega. Girolamo Frescobaldi (1583
annaabi.ee 
