miks peaks kristlik jumalasõna rohkem mõjuma kui psühholoogiline või psühhiaatriline nõustamine. Oleks huvitav teada kui palju mitte usklikke inimesi on läbinud sellise nõustamise ja millised on olnud tulemused. Pikki aastaid on toimunud koostöö kirikute ja haridusministeeriumi vahel, mille tulemusena on välja töötatud usuõpetuse programm. Ka selles suhtes jagunevad seisukohad kahte lehte: ühed on usuõpetuse poolt, teised vastu. Teadmised piiblist ja kirikuloost peaksid kindlasti kuuluma põhihariduse miinimumi juurde, kuid põhiharidus peaks andma mingi ülevaate ka teistest religioonidest. Rahva hulgas liikuv õppekava on aga hoopis teise orientatsiooniga, mille eesmärgiks on ühendada usuõpetus kõlblusõpetusega, eetikaga, lähtudes eeldusest, et eetika aluseks ongi kristlus, et religioon ja usk, ennekõike ristiusk teeb inimese moraalsemaks. Siit on tekkinud ka järeldus, mida
Vaatamata sellele, et Masing 1942. aastal tuberkuloosi haigestus, töötas ta edasi täpselt nii kuis jaksas. 1946-1964 oli ta Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Konsistooriumi teaduslik sekretär. Usuteaduse Instituudi (Usuteadusliku Kõrgema Katsekomisjoni) õppejõud aastatel 1949-1963. Peamiselt pidas ta pidas loenguid Vana Testamendi ja usundiloo teemadel(budismist, juudi müstikast jm.), ka Liivimaa 14. sajandi kirikuloost jm. Isiklike vastuolude tõttu vabastati ta töölt päevapealt, kuid kontaktid säilisid lähemate õpilastega, kes külastasid teda Tartus. Suuremaid töid sõjajärgsel ajal on ELK Konsistooriumi tellimusel Usuteaduse Kõrgema Katsekomisjoni jaoks kirjutatud "Vana Testamendi käsiraamat" (1945-1963), mis jäi küll lõpetamata, kuid redigeeritud ja tõlgitud said osad teosed. Analoogsena kavandatud "Usundiloo käsiraamat". Kõrvaltööna avaldas ta paar artiklit "Emakeele Seltsi
annaabi.ee 
