juurde minna, mis sageli lõppes lööminguga. Mõned peremehed püüdsid ehakäimise kombe vastu ka võidelda, kuid enamasti üksnes suusoojaks, üks pereisa õelnud: "Peab tänama kui keegi tuleb, sest kus sa selle häbiga lähed kui tütart põlatakse." Tüdrukuid kelle juures ehal ei käidud, pilgati ja püüti neile igasugu tempe mängida. Üks kõva unega vanatüdruk oli kantud voodiga välja tee peale ja ta polnud ärganud veel siiski kui pühapäeva hommikulisi kirikulisi juba mõõda käis.Neil õhtul kui ehaletulijat oodata, valmistusid ka tüdrukud selleks: ei sõõnud õhtul silku, et silgulõhn ei jääks juurde, pesid end, vahetasid puhta ihupesu ja voodipesu, tõid ehk kasegi aita.Kirikuõpetajad püütsid vahel ehalkäimise vastu võidelda. 19. sajandi lõpust on teada, et pastor kutsus ehalkäijaid poisse kirikumõisasse pihile. .............................................14 Kokkuvõte ...................................................................
jäi Aini ema haigeks ja suri. Ain jäi vaeslapseks. Adelberg võttis ta enda hoole alla. Aastad läksid mööda. Väikesest arast talupojast sai aegamööda peenike noorhärra. Peet jäi samaks talupojaks. Antonil nõnda kõlab Aini peenem nimi vahepeal oli möödunud mardipäev ja Hilde kutsus Aini saksamaale. Ain aga ei olnud sellega nõus ja tahtis kodumaale jääda. Kahenädala pärast olid suvistepühad. Esimese püha hommikul olid kõik kaugemad teed kägisevaid puuvankreid täis, mis kirikulisi linna viisid. Lähemal asuv rahvas läks jala. Teise püha lõunaks mindi aga kõrtsi ka Ennosaare peremees ole teiste rõõmsamate hulgas ja otsis sealt oma venda Aini kelle ta lõpuks leidis ja juttu ajama hakkas. Ai oli küll natuke kurb sest Hilde oli juba ära sõitnud. Aga kõrtsis käis pidu edasi. Paljud laulsid ja rääkisid niisama juttu. Kätte jõudis sügis. Mõlemal pool mõisaid võeti kartuleid. Aegamööda jõudsid kartulivõtjad
annaabi.ee 
