Mõned Rembrandti tööd saadetakse kunstnikule tagasi, kuna neil puuduvat sarnasus modelliga. Rembrandti ja Heindrickje esimene laps haigestub ja sureb. Sureb ka kunstniku vend Adriaen. Varsti sureb ka õde Lijsbeth. Rembrandti tabab üksildus. 1653 Rembrandti survestamine jätkub. Ta on sunnitud võtma uusi laene, et maksta tagasi juba aastaid püsinud võlgasid rahulolematutele klientidele. 1654 Rembrandt ja Hendrickje on paar ning ühiskond kaevab selle kirikukohtusse. Neil sünnib laps, kelle nimeks saab Cornelia. Finantsolukord muutub üha hullemaks. 1655 Rembrandt müüb oma isiklikke esemeid ja käib oksjonitel maale müümas. 1656 Meeleheitlikult lahendust otsiv Rembrandt kuulutab välja pankroti. 1657 Titus teeb testamendi milles jätab Rembrandtile üksnes eluaegsed intressid. 1658 Rembrandti maja ja vara müüakse kolmel oksjonil. 1659 Rembrandtilt hakkab võtma tunde Arent de Gelder.
Tema isiksuse sellised omadused nagu uhkus ja otsusekindlus said puhastatud edevusest ja maisusest ning ta keskendus tõeliselt olemuslikule. Paralleelselt toimus see ka tema loomingus, näis nagu täidaksid tegelaste hinged kogu maali ruumi. Vaimsus sai Rembrandtile kõige olulisemaks aspektiks ja teatud mõttes viimaseks väärtuseks enne lähenevat lõppu (Ricketts 2006: 11). 1654. aastal Rembrandti isiklikud probleemid teravnesid. Tema ja raseda Hendrickje peale kaevati kirikukohtusse ning süüdistati neid abielurikkumises. Karistuseks eemaldati Hendrickje armulaua osadusest. Samal aastal sai Hendrickje tütre Cornelia (Ricketts 2006: 74). 1656. aastal müüdi Rembrandti vara oksjonil maha. Ta oli sunnitud elukohta vahetama ja kolis Rozengrachti, Amsterdami kõige vaesemasse linnaossa (Raud 2005: 73). Kuid huvitaval kombel ei avaldanud rasked elutingimused mingit negatiivset mõju Rembrandti loomingule; koguni vastupidi tema kunst saavutas ikka suurema sügavuse,
annaabi.ee 
