maanõunik J. Hastferile. Epitaafi kujunduses on barokkstiilile tüüpiliselt ühendatud kristlikud ja antiikmütoloogiast pärit motiivid. Mustast marmorist sarkofaagile nõjatuvad leinavad paljad poisikesed, kes kehastavad rooma kaitsevaime (geeniusi), aga võib olla on hoopis tegemist renessansist alates populaarsete putodega, kelle eeskujuks peeti antiikset armastusjumalat Erost. Barokiajastu oli Eestis värvilise puuskulptuuri ehk nikerduskunsti õitseaeg. Sellest on peamiselt säilinud kirikuinventari. Umbes 1680.aastani domineerib kujunduses ornamentika. See on nn. pahkmikornament, mille tähtsamateks motiivideks on skemaatilised taimevarred (köitraag), rullkujund ja kõhr (kõrvalesta meenutav kujund). Kõige kunstipärasemalt kasutas pahkmikstiili taani päritoluga Elert Thiele, kes töötas Tallinnas 1652 1674. Tema peateos on raekoja raesaali nikerdatud friis, kus voolavalt ja vaheldusrikkalt on ühendatud ornament, musitseerivate naisfiguuride kujulised konsoolid
põhitooni erinevate heledus-astmete piirides. Täiesti uueks iseseisvaks kunstiharuks 17. sajandil oli natüürmort. Analoogiliselt olustikumaalile ja maastikule toetus ka see žanr Madalmaade kunsti varasematele traditsioonidele, millele tervikuna oli iseloomulik suur huvi esemelise maailma vastu. Juba 14.—15. sajandi miniatuurmaalis oli mõningatel juhtudel lehekülje servadel kujutatud poolornamentaalses laadis sümboolse tähendusega lilli ja kirikuinventari. Esemegruppides ja riidekangastes peituvaid maalilisi väärtusi rõhutasid peaaegu eranditult kõik Madalmaadel töötanud meistrid. Kuid esialgu jäid need natüürmordilikult lahendatud fragmendid vaid suuremate figuraalsete kompositsioonide osaks. Alles 17. sajandil, kui loodusteadused arenesid eriti kurelt ja kui võimule tulnud kodanlus sai täiel määral maksma panna oma materiaalset heaolu ja jõukust ülistava ellusuhtumise, kasvas sellest huvisuunast välja omaette kunstiharu
annaabi.ee 
