põllupeenrad ja põldudelt korjatud kivide hunnikud; rauaaegsed asulakohad; kultusepaigad; ordu vallutuste ja lahingutega seotud linnused); - Liivi orduriigi aeg (13.-16.saj) (kivilinnused; kindlustatud kloostrid, kihelkonna keskustesse ehitatud kivikirikud; keskaegsed linnad); - Rootsi aeg (rahuperiood kuni 17. saj teine pool) (mõisate asukohad, hävitatud külade asukohad; kirikud, kirikuaiad); - Vene keisririigi aeg (Põhjasõjast kuni 20. saj alguseni) (piirid talumaa ja mõisamaa vahel; uued krundipiirid, kiviaiad põldude vahel ja servas, karjatänavate ääres; suurtalude elumajad rehest ja laudast eraldi (Lõuna-Eesti); maaparandus, kuivendus; enamik mõisakeskusi, karjamõisad; kirikukülad (kihelkonnakeskused); vene õigeusu kirikud, koolid; vallamajad; raudteed ja
Levinuim kalmistutüüp Eestis on luterliku taustaga kihelkonnakalmistu. Tulenevalt Eesti asukohast on lisaks traditsioonilisele kristlik-luterlikule kirik-kalmistu süsteemile ka arvukalt kreeka katoliku usutraditsiooni kalmistuid, mis enamjaolt pärinevad 19. sajandi keskpaigast. Kalmistute paiknemist on mõjutanud seadusandlus, haldusjaotus, religioon, looduslikest oludest tulenev erinev majanduslik tase, rahvastiku liikumine ja moevoolud. Seoses suhtumise muutumisega religiooni hakkasid kirikuaiad peale keskaega oma usulist tähendust kaotama. Suhtumine matmisesse ja kalmistutesse muutus praktilisemaks. (R. Kalle, ... 2005). Kuigi ristirahva jaoks oli matmine pühitsetud mulda kohustuslik, ei olnud võimalik sellest nõudest kinni pidada. Põhjuseks oli see, et matmisega kirikuaeda kaasnesid suured lisakulutused, mis aga vaesemale elanikkonnale üle jõu käisid. Samuti mängis suurt rolli vanadest traditsioonidest kinni pidamine mattes oma ligimesi vanadesse
annaabi.ee 
