Nelja-viie kihelkonna peale tuli tihti ainult üks õpetaja. Välismaalt julgesid küll mõned õpetajad jälle meie maale tulla, kuid need ei osanud esialgu veel keelt. Põhjasõja ajal ei trükitud juurde vaimulikke raamatuid peale 1715. a. Uue Testamendi ja neist oli nüüd suur puudus. Tallinna käsiraamatust valmistati ette uus väljaanne, mis rahulepingu allakirjutamise aastal, s.o.1721 Halles trükist ilmus. Selles oli tervenisti sees Hornungi ,, Ma kele Kodo ja Kirgo Ramat". 1723. a. anti Riias Hornungi lauluraamat teist korda välja. 1729. a. ilmus Tartu lauluraamatu kolmas trükk, mida Sangaste õpetaja Gotthard Ferdinand Rauschert ja Kambja õpetaja Albrecht Sutor olid enne ulatuslikult parandanud ja täiendanud. Kaks aastat varem olid samad mehed Riias Wastse Testamendi teise trüki välja andnud. 1729. a. anti välja ka põhjaeesti murdes Uue Testamendi kordustrükk. See lühikese
sajandi keskel. Nimetamisväärseks teetähiseks oli H.Stahli „Käsi- ja koduraamatu“ II osa, milles leidub 144 kirikulaulu tõlget. Paraku on need värsitehniliselt abitud proosatõlked ja seega laulmiseks sobimatud. Hilisemad tõlkijad H.Göseken, Adr. Virginius, J. Hornung jt on jõudnud märksa suurema rahvapärasuse, ühtluse ning rütmilisuseni. Olgu selle näiteks J. Hornungi kirikulaul „Kristus meie Õnnistus...“ teosest „Koddo ning Kirgo Ramat“ (1695). Juhuluule Ajapikku sugenes kirikulaulu kõrvale ka eestikeelne ilmalik luule, mis sai alguse nn juhuluulest. Sellekohane harrastus hakkas Eestis, peamiselt Tallinnas ja Tartus, levima 17.sajandi esimesel poolel. Seoses ülikooli, gümnaasiumide, trükikodade asutamisega kujunes rida haritlaskoondisi, kus luuleharrastus muutus salongilikuks moeasjaks. Eeskujuks seati Saksamaal levinud omapäratsev barokne luule. Seda püüti viljelda eri keeltes: saksa, rootsi,
annaabi.ee 
