Üheks suurimaks orjakaubanduse haruks tänapäeval on seksiorjus. Inimkaubitsejad kasutavad osavalt ära inimeste vaesusest, töötusest, majanduslikust- ja soolisest ebavõrdsusest tingitud soovi minna välismaale või suurlinna paremat elu otsima. Ahvatlevad tööpakkumised meelitavad inimesi tööd vastu võtma. Kaubaks on reeglina naised ja lapsed. Teenuse ostjateks on tavaliselt madala enesehinnanguga mehed, kes eeldavad, et eksootilise väljanägemisega naised on loomulikumad ja kirglikumad, kuid järjest enam aktsepteeritavaks on muutunud juhud, kui naised maksavad seksi eest. Inimesed ei teadvusta endale, et seksi ostmisega suureneb risk haigestuda suguhaigustesse. Mina arvan, et prostitutsioon tuleb igas riigis seadusega keelata, sest iga aastaga kaasatakse seksiärisse üha rohkem alaealisi. Riigipoolne seksiäri mittepooldamine näitab, et riik ei tunnusta naiste orjastamist. Müümiseks on ka teisi võimalus, alati ei pea selleks poes käima ning midagi ostma. Müüa
Igal juhul lugesid naised näidendeid. Naisi ei peetud kirjalikult harimatuteks. Naise ohtlikkus oli Ateena mehe õudusunenägu. Mehel oli kergem õudust välja kannatada, kui naisi juures ei polnud. On täiesti võimalik, et naised viibisid teatrietendustel. Draamad, kus naised on olulised, tunduvad käsitlevat: abielu ja seksuaalsust, järglaste saamine ning sugupõlvede jätkuvust. Abielu ja sugupõlvede edasikandjatena oli naistel tähtis osa. Näidendites on naised kirglikumad kui mehed ja toovad kaasa emotsionaalset pinget, naised on vajalikud kui traagika vahendid. Pärast 451. aastal eKr koostatud kodanikuõiguse seaduse vastuvõtmist hakati naisi üha sagedamini näidendeis käsiltema. Draama naised seisid endi eest. Sealsed ametnikud väitsid, et naised ei tee midagi sõjaliste jõupinguste heaks. Kui olukord on hoopis vastupidi. Naiste panus sõja heaks on ju kahekordne. Kõigepealt sünnitavad nad pojad ja saadavad sõtta.
annaabi.ee 
