Samuti oli väga liigutav lõik, kus härra Tooder oma pojaga tormisele merele kindlale surmale vastu sõitis, lauldes ise samal ajal laulu Jumala lõputust ja kõikevõitvast headusest. Võib öelda, et raamat tegi lõpus tõelise kannapöörde ja muutis üsna palju mõningaid teose lugemise jooksul tekkinud mõtteid. http://www.zone.ee/qawsed/wp.doc Jaan Kross isiklikult. Sellest on nüüd kaks aastat mödas ja ma olen palju selle üle mõtelnud. "Wikmani poisid" : Aga kirevase päralt, miks mitte kirjutada romaani kunagi ülikuulsast ja nüüdseks üleni unustatud Wikmani gümnaasiumist?! Kui ometigi mauruse oma on terve epopöa viiendikuga tuntuks kirjutatud. Ja mitte ainult seda, vadi koguni legaliseeritud. Nii et tema kunagised õpilased tohivad nüüd ta kunagiste õpilastena surra. Romaan Wikmani gümnaasiumist oleks muidugi kuradi tükk. http://www.tuglas.fi/artikkelit/veidemann2.html 9. Aita õpetajat
) «See on vale.» «Sinu sõnad ei tee seda veel valeks.» Tom tõmbas suure varbaga joone tolmu sisse ja ütles: «Katsu sellest üle astuda, ja ma soen sind nii, et sa ei suuda enam püsti tõusta. Igaüks, kes riskib seda teha, on lambavaras.» Võõras poiss astus kähku üle joone ja ütles: «Sa lubasid mind ju sugeda, eks näis, kas tuled toime » «Ara trügi siia, ole parem ettevaatlik.» «Noh, sa kelkisid, et annad naha peale -- miks sa ei tee seda?» «Kirevase päralt, vean kahe tsendi peale kihla, ma teen seda.» Võõras poiss võttis taskust kaks vaskraha ja pakkus neid pilkavalt Tomile. Tom lõi need maha. Järgmisel hetkel veeresid ja rabelesid mõlemad poisid teineteisest kinni hoides nagu kassid sopas; ühe minuti kestel kitkusid ja rebisid nad teineteist juustest ja riietest, tagusid ja küünistasid teineteise nina ning 15 katsid end tolmu ja ausäraga. Siis võttis segadus kindla kuju, ja võitlusmöllust kerkis esile
asendis, kus ta nina oli surutud Porthose õlgade vahekohta, seega otse vastu mõõgarihma. 46 Õnnetuseks! -- nii nagu suurem osa asju siin maailmas paistavad silma üksnes välimuse poolest, oli ka mõõgarihm kuldne ainult eestpoolt, lihtsast pühvli-nahast aga tagantpoolt. Uhkeldaja Porthos, kes ei saanud endale muretseda üleni kuldset mõõgarihma, hankis niisuguse, millest vähemalt poolgi oli kuldne. Nüüd on täiesti mõistetav ka Porthose nohu põhjus ja mantli vajalikkus. «Kirevase päralt!» kisendas Porthos, püüdes kõigest jõust vabaneda d'Artagnanist, kes kohmitses tal seljas. «Te olete püstiogaraks läinud, et tormate sel moel inimestele otsa!» «Vabandust,» ütles d'Artagnan, ilmudes uuesti nähtavale hiiglase õla alt, «aga mul on väga kiire, ma ajan kedagi taga ja . . .» «Kas te unustate oma silmad maha, kui te jooksete?» küsis Porthos. «Ei,» vastas d'Artagnan nagu nõelatult, «ei, sest tänu oma silmadele näen ma isegi seda, mida teised ei näe
annaabi.ee 
