kunstikooli. Rapla poeet on eesti kirjandust esindamas käinud üle kogu maailma: Soomes, Rootsis, Taanis, Saksamaal, Hollandis, Türgis, Makedoonias, Tshehhis, Lätis, Leedus, Venes, Prantsusmaal, Kolumbias. 6 Sügisene 1 Suvi möödus. Kui jahe tilk mu kuumale seljale kukkus sügis. Suvi möödus kui silmapilk. Tuul keerutab lehti ja prügi. Oktoober, mu külmasilmne tädi, koob jälle kirendavat sukka. Lillelõhnad ja linnulaul üheskoos lähevad hukka. 1961 Suitsuta õhtu. Liivatu rand. Kord purjetasin ma maerel, kus polnud ainumat paati. Ma purjetasin seal merel küll juba poisikesest saati. Ma ise olin seks paadiks. Maise olin see puri. Ehk ise olin ka meri? See polnud ju võõraste turi. Ehk ise olin ka kallas, kuhu ei pääsenud paat? Ehk ise ma otsisin merest ennast kui oma saart? Kõik oli ja on nõnda ise. Nii isekas on mu sõud.
Semiramisega.* Sinna oli Quasimodo pärast oma pöörast võidujooksu mööda torne ja galeriisid Esmeralda paigutanud. Selle jooksu kestel ei tulnud tütarlaps täiele meelemärkusele. Poolunes, poolärkvel tundis ta ainult, et ta kõrgemale tõuseb, õhus hõljub, lendab, et keegi teda maapinnast väga kõrgel hoiab. Vahetevahel kuulis ta naerulaginat ja Quasimodo mürisevat häält. Ta avas pooleldi silmad ja nägi siis all udusena Pariisi tuhandeid kilt- ja telliskivist katuseid kirendavat nagu punast ja sinist kirja mosaiiki, oma pea kohal aga Quasimodo koledat nägu, mis rõõmust säras. Ta silmalaud vajusid uuesti kinni. Ta arvas, et kõik on otsas, et teda hukati minestuse ajal ja et nüüd on teda haaranud inetu deemon, kes ta elu oli juhtinud ja teda nüüd ära viib. Ta ei söandanud enam tema poole vaadatagi, vaid laskis minna, kuidas läheb. Aga kui sassis juustega kellalööja ta lõpuks lõõtsutades pelgupaigakambrisse viis, oma
annaabi.ee 
