-16. sajandi jooksul. 14. saj. lõpuks kujunes välja talupoegade sunnismaisus. 15. ja 16. saj. vahetusel vormistati juriidiliselt pärisorjus. Seega kinnistati talupojad kindla mõisa külge ja piirati tugevasti nende liikumisvabadust. Selline jäik tõi kaasa erinevuste suurenemise murrete vahel. Aga sellega on ilmselt seotud eesti murrete jagunemine väga väikesteks murrakuteks. Viitso järgi on rannikumurre (= rannamurre) ja kirdemurre (= Alutaguse) erinevat ajaloolist algupära. Rannikumurre eraldus omaette ja varem, kirdemurre aga pärineb Peipsi murdest ja on selliselt ühist algupära idamurdega. Viitso kõneleb ajaloolisest arengust lähtudes viiest eesti peamurdest: lõunaeesti, põhjaeesti, ida-, kirde- ja rannikumurdest. Huno Rätsepa järgi eraldus varasel perioodil Viru murre, mis sai kirderannikumurrete aluseks. Hiljem lahknes maamurdest Vaia murre, mis sai aluseks idamurdele ja mõjutas
sajandi teisest poolest alates pidgina arenenud keel kasvates endale 20. Sajandi esimesel poolel rahva, sundides uue keele kooli kaudu rahvale peale ning surudes alla ja hävitades konkureerivad keeled. Tähtsamad teosed- wiedemanni eesti-saksa sõnaraamat, Saareste Eesti keele mõisteline sõnaraamat. Eesti kirjakeele seletav sõnaraamat. Eesti murrete sõnaraamat. Eesti murded ja kaasaegse kirjakeele ühisosa- saarte murre, läänemurre, keskmurre, idamuure, rannikumurre, kirdemurre, mulgi murre, tartu murre, võru murre, setu murre. Kõige suurem osa kirjakeelega on keskmurdel 58%, kõige väiksem aga võru murdel 18 %. Idapoolne osa Pöide kihelkonnast ja ka muhulased saavad Õ hääldamisega kenasti hakkama. Piirid- eraldavad riike ja territooriume. Kuigi kaardil kujutatakse neid tavaliselt joonega on piiri tähendus tihti palju laiem. Piir ulatub ka vertikaalselt nt probleemid maavarade kaevandamisel. Kultuuride ja poliitlised piirid tihti ei kattu.
annaabi.ee 
