projekt. Mitmeid selle raames tehtud uurimusi tutvustab EKI toimetiste sarjas ilmunud kogumik ,,Studia ad geographiam linguarum pertinentia" (2000). Murdepiirid ja murrete rühmitamine on tõusnud jälle oluliseks teemaks eesti dialektoloogias. Selle aluseks on olnud murrete uus uurituse tase, mis on lubanud teha ka uusi üldistusi. Ühe esimese tõuke eesti murrete rühmituse edasiseks täpsustamiseks andis oma töödega Tiit-Rein Viitso, kes kirjutas ranniku- ja kirdemurde eristamise poolest (nt Viitso 1996). Karl Pajusalu on tegelnud eesti murdeliigenduse üldprobleemidega (1999a) ja üksikasjalikumalt lõunaeesti murrete rühmitamisega (Pajusalu 1999c, 2000). Lõunaeesti murdeliigendust on analüüsinud Mihkel Toomse murdekaartide alusel Kalevi Wiik (1999a), Andrus Saareste tööde põhjal on Wiik uuesti käsitlenud põhja- ja lõunaeesti murrete piiriala (Wiik 1999b). Lõunaeesti murrete
kohanimed, üksikud eesti sõnad. Käsikirja lõpus on 2 eestikeelset palvet. Käsikirja on koostanud Lelow (Saareste seab kahtluse alla) ja Gulerth. Iseloomulikud jooned: ai pole veel ae-ks muutunud. Nõrga klusiili hääldus sõna keskel ja lõpus tugevam. Lõpu- ja sisekadu on toimunud. Genitiivi lõpp osaliselt säilinud. Kaasaütlev tekkimas. Imperatiiv juba t-lõputa. Eitussõna esineb kirdemurde kujul. On olemas ma-liitelised tegevusnimed. 1525 I eestikeelne mittesäilinud raamat pole säilinud, aga selle kohta on hävitamise märge Lübecki toomdekaani raamatus. Schleswigi arhiivi andmeil arestis Lübecki raad 1525 vaadi, sisaldades luterlikke raamatuid ja eesti, läti, liivi k missatekste (Lutheri kristliku jumalateenistuse läbiviimise juhised?), mida taheti Riiga saata. Annus arvas, et tegu võis olla
annaabi.ee 
