Tema välimus köitis kõiki. Tema ilul oli niivõrd suur võim, et ka kõige korralikumad mehed ei saanud tema vastu. Eriti usklik krahv Muffat ja Philippe Hugot, kes vihkas Nanat, enne kui oli teda näinud. Näide: ,,Ümarad õlad, odatippudena õieli hoiduvate roosade nibudega amatsoonirinnad, iharalt õõtsuvad puusad, rammusa blondiini reied. Keegi ei naernud enam, tõsiseks jäänud mehed ajasid kaelad õieli, ninaseljad tõmbusid teravaks, suud kipitasid ja kuivasid, üle saali oleks nagu levinud kerge tuuleõhk, mahe, kuid rasket ähvardust täis. Armsas lapsukeses virgus äkki erutav naine, ärkas tema soole omane pöörane kihk, sündisid veel määratlemata ihad. Nana naeratas endiselt, aga nüüd oli see juba meesteõgija naeratus." Nana oli täielikult teadlik oma ilust. Ta keha pakkus talle huvi. Sageli leidis ta end peegli eest omaense peegelpilti imetlemas ja huvitatult uurimas
Pealegi olid kivid päikesest kuumad ja me istusime kividele, et me ära kuivaks. See toimis poole tunni pärast olime peaaegu kuivad ja alustasime teed mägedesse. "Meil on plaan minna sügavale mäekoopasse, kus on küllaltki jahe. Aga kõigepealt peame tihedast troopikametsast läbi tungima, hobustega ma mõtlen," rääkis Jastiin kui me hobuste selga istusime ja teele asusime. Tõepoolest oli tee kitsas ja puud tungisid peale. Me saime teel mägedesse väga palju kriimustusi, mis kipitasid hirmsasti. Tunni, või rohkemaga läbisime selle kohutava metsa. Me võtsime aja maha ja hakkasime kriimustusi ravima. Jastiinil olid kaasas ravimtaimed ja sidemed. Paar plaastrit leidsid teised oma taskust ka. Peale tohterdamist asusime uuesti teele. Kahju oli sellest, et me pidime hobused maha jätma. "Hobustega oleks liiga raske seda teed läbida! Nad oleksid meile vaid koormaks!" ütles Kabrevitsi. Me liikusime edasi. Ette tuli veel üks mets, mis oli veel tihedam ja pimedam, kui eelmine
annaabi.ee 
