enda igapäevastest probleemidest. Teater aga tekitab ainult üksikutes inimestes, kellele see etendus väga meeldib, sarnase effekti, mida nimetetakse teatriillusiooniks. See tekib siis, kui inimene tunneb tugevat tahtmist osaleda laval toimuvas ,,võlumaailmas”. Mina eelistan teatrile kino, sest kino mõjutab minu tundeid, see viib mind endaga kaasa. Kõik oleneb muidugi filmist. Minule meeldivad komöödiad ja põnevikud. Põnevikega lähen eriti kasa. Tihti lahkun kinosaalist ning tunnenkuidas mul on sarnased võimed ja oskused nagu äsja filmis näidatud. See on märk sellest, et film viib inimesi rohkem endasse ja aitab elada tegelaste elu. Teatriga ma eriti kokku ei puutu ning sellepärast mul ei ole sellega niipalju kogemusi nagu mul on kinoga. Viimati käisin teatris siis kui olin klassiga Londonis. Seal vaatasime etendust nimega ,,The lion king” see oli küll tore etendus aga minus see mingit erilist teatriillusiooni ei tekitanud
kaaselanikke ära kasutatakse. Tegemist on lõpmatu vägivallaga, mis kaasneb ühiskonna arenguga ja mugavuste tekkimisega. Film tõestas, et enamjaolt iga indiviidi huvitab vaid tema enda heaolu, mitte kaasinimeste oma. Mulle tekitas see film väga jahmatavaid emotsioone. See oli jalustrabavalt realistlik ja võib öelda ka, et jäle. Filmivaatamise ajal lahkus saalist nii mõnigi inimene, sest seda oli raske vaadata. Väljudes kinosaalist olin täiesti sõnatu, sest ma ei osanud aimatagi, kuidas inimeste endi silme ees üha kasvab piiritu vägivald, mis muutub aina traagilisemaks.
aga silma jäänud hoopis imekaunis mõisapreili. Samuti seisnes ka loo traagika selles, et Hans ei teadnud Liina armastusest ja mõisapreili ei teadnud Hansu armastusest. Nii proovisidki mõlemad armunud oma armastusega kuidagi toime tulla. Sellele, et Liina unistus täitus oli vastu ka Liina isa, kes tahtis, et Liina läheks kaasaks Endlile. Samuti võib filmi pidada ka õudusfilmiks, sest kohati kinosaalis olles tekkis mulle tunne, et ma ei taha enam filmi edasi näha vaid sooviksin kinosaalist välja joosta. Film isiklikult meenutas mulle Robert Eggersi lavastatud õudusfilmi "The Witch", mida sai näha ka eesti kinodes. Ka too õudusfilmi tegevus toimus vanaaegses külas, kus inimesed pidid rinda pistma müütilise tegelase, täpsemalt öeldes nõiaga. Kuid Robert Eggersi lavastatud õudusfilmi vaadates tuli mul isiklikult kordades rohkem ette neid hetki kus ma enam ei suutnud filmi edasi vaadata. Rainer Sarneti fantaasiafilmis oli ka kordades rohkem komöödiat. Mis
annaabi.ee 
