Filmimuusika Filmimuusika eesmrk on vaatajat emotsionaalselt suunata ja pingestada. ks esimesi filmiheliloojaid oli prantslane Gaston Paulin. Tummfilmide saatmiseks kasutati peamiselt klaverit, viiulit ja hiljem kinoorelit. Muusikat kasutati ka selleks, et summutada algeliste projektsiooniaparaatide mra. Pillimehed saatsid filmi saalis seda vaadates. 1927. aastal linastunud "The Jazz Singer", peaosas laulja Al Jolson, oli juba osaliselt helifilm. Kommertsmuusikal oli helifilmide puhul algusest peale suur vrtus reklaamina. 1977. aastal kirjutas Frank Churchill W. Disney "Lumivalgekese ja seitsme pialoisi" muusika. Kinoteek - nimekiri juba varem loodud muusikapaladest koos soovitusega, millist
vahel ka spetsiaalselt luua. ( Paterson 1999) Sajandi vahetusel hakkas muusika filmis aina suuremat rolli omama. Filmitootjad hakkasid väljastama juhiseid selle kohta, millist muusikat konkreetsele stseenile mängida. Samuti hakkasid ilmuma muusikakogumikud filme saatvatele muusikutele, mille sisu oli organiseeritud meeleolu tüübi järgi. 1910. aastatel tegi kinoorel, mis oli spetsiaalselt tummfilmide saatmiseks välja töötatud, oma debüüdi filmimuusikas. Kinoorelit kasutati 20. sajandi esimesel kolmel kümnendil. Suuremates kinodes hakati juba ka instrumentaalansambleid ja koore kaasama. (A Brief History...: 2012) 1920. aastate algul hakati muusikat filmide jaoks salvestama, seetõttu vähendati filmile vahetut muusika taustaks mängimist. 1920ndate lõpuks tegi filmiga sünkroniseeritud muusika oma debüüdi. Filmile peale lindistatud muusika kõrvaldas varsti lõplikult vajaduse filmi muusikalisele saatjale. 1920
annaabi.ee 
