kui see jääb alla 1 millibaari, lülitub metabolism fermenteerimisele. 1. Aeroobne hingamine (oksüdatiivne fosforüleerimine) on kõige efektiivsem energia genereerimise viis. Rakumembraanis töötab elektronide transpordi ahel (hingamisahel), kus terminaalseks elektroniaktseptoriks on molekulaarne hapnik. Elektronide doonoriks on enamasti NADH. Elektronid kantakse NADH dehüdrogenaasi abil kinoonidele, sealt tsütokroom o või d oksüdaasile ja lõpuks hapnikule; tekib H2O. Elektronid võivad pärineda ka oksüdeeritavatelt C-allikatelt nagu suktsinaat, laktaat, glütserool ning elektronide ülekannet hingamisahela ensüümidele vahendavad siis spetsiifilised dehüdrogenaasid. Elektronide transpordi käigus viiakse läbi tsütoplasms membraani prootoneid H +, mille tulemusena tekib elektrokeemiline gradient (prootonpotentsiaal). Prootonite läbi tsütoplasma
(TMAO reduktaas) või fumaraat E0' = +30 mV (fumaraadi reduktaas). Kusjuures hapnikule kantakse enim energiat üle ja fumaraadile kõige vähem. Sellest sõltub omakorda kui palju suudetakse metabolismist energiat talletada. Hingamisaehlae 1. komponent NADH-dehüdrogenaas I NADH-dehüdrogenaas I (nuoA-N) on hingamisahela esimene komponent ja sisaldab FMN-i (flaviin-mononukleotiidi) ja Fe-S klastreid. NADH- dehüdrogenaas I (NDH-I) katalüüsib elektronide ülekande NADH-lt kinoonidele, mis on tsütoplasma membraanis ja on võimeline looma prootongradienti. NDH-I on oluline nii aeroobsel kui ka anaeroobsel hingamisel, kui hingamisahela esimene komponent. NDH-I on tsütoplasmamembraanis ning koosneb 14 subühikust, mis oksüdeerib NADH, redutseerib kinoone ning transpordib kuni 4 H + tsütoplasmast periplasmasse. NADH oksüdeerimisega liigub tsütoplasmast 2 prootonit redokspotentsiaali abil periplasmasse ning lisaks 1-2 prootonit konformatsiooniliste muutuste tulemusena.
annaabi.ee 
