käitumisega. Teatud vanuses tal veel puudub vastav sõnavara ning oskus probleeme teistmoodi väljendada. Käitumine on ainult jäämäe tipp. Põhjusi tulebki otsida nii lapse isiksuse eripärast, vaimsest võimekusest, tema vajadustest kui ka teda ümbritsevate inimeste käitumisest. Laps õpib käitumist vanemlikku käitumist jälgides, aga ka oma kogemuste põhjal. Probleemset käitumist võib põhjustada ka sotsiaalse kompetentsuse puudulikkus. Saara Kinnuneni raamatu „Las ma olen laps“ (2008) järgi on kuuletuma õppimise kõige tundlikum iga teine-kolmas eluaasta. Sõnakuulmine on seejuures vahend, mitte eesmärk omaette. Kinnunen kirjutab, et lui laps õpib vastu võtma väljastpoolt tulevaid käske, juhiseid ja keelde ning neid järgima, saаb ta oma käsutusse uued närviteed. Kuulekus omakorda aktiveerib närvisüsteemi selle osa, mida laps vajab iseennast käskides ja keelates. Kuuletumise eelduseks
oma lastega suhtlemiseks, peame juurde õppima, rühmades infot koguma ja endaga tööd tegema! See kõik kestab terve elu, aga tasub end ära, lubab autor, sest selle tee lõpus ootab meid parem maailm! Aga kas ikka ootab? Michael Winterhoffi (2010) arvates kasvavad lastest just niimoodi hoopis väikesed türannid! Klassikalise pedagoogika järgi peab sõnakuulmist lausa õpetama: sõnakuulmiskool on kõikidest koolidest esimene. Kuulekuskasvatuse tuum seisneb Saara Kinnuneni (2008) arvates järgmises: Kui laps väikesest peale ei hakka selles koolis käima, ei või mingid hiljem saadud teadmised seda kaotust korvata. Lapsest, kes ei ole õppida saanud kuulekust, kasvab õnnetu ja nurjatu inimene, keda kogu ta eluajal valitsevad isekus ja kannatamatus. Vanasõnagi ütleb: kes ei suuda kuuletuda, ei suuda ka kamandada. Kuuletuma õppimine Kõige tundlikum iga on 2.-3. eluaasta. Sõnakuulmine on vahend, mitte eesmärk omaette. Kui
annaabi.ee 
