Põhiline osa muusikategemisel oli ka pillidel ning kuna piirkonniti erinesid pillide tegemise võimalused, tulid ka need välja erineva kõlaga. Pillidest olid peamiselt levinud keel- ja puhkpillid, oli ka erinevaid löökpille. Keelpillideks olid põhiliselt kinnor, lüüra ja lauto ning puhkpillideks salmei, sofar ja flööt. Põhilised teadmised muusika kohta pärinevad osaliselt väljakaevamistelt, millest olulisemad on toimunud Assüüria aladel, ning ka piiblist, kus mainitakse mh kinnorit jm pille. Kirja oli muusikat pandud vähe, Egiptuse ajast pärinevad mõned hümnitekstid, samuti on leitud muusikakoosseise või pille kirjeldavaid tekste, kuid noodinäiteid on vähe ja umbes 4-5. saj e.m.a.
Kiviajast tuntakse eelkõige MITMESUGUSEID LÖÖKPILLE, FLÖÖDI- JA SARVELAADSEID PILLE ja TROMPETI EELLASI. Vanale Egiptusele on pillidest kõige iseloomulikumad OTSEFLÖÖT JA HARF, tuntud on ka TUPELTŠAMEI. LÜÜRA, HARFI ja LAUTO TÜÜPI KEELPILLE kasutasid juba sumerid. Heebrealaste muusikast annab mõnevõrra ettekujutust Vana Testament, milles esineb muusikuna JUUBAL, keda keskaegsed autorid nimetavad sageli muusika „leiutajaks“. Juba tema tunneb KINNORIT, Piibli legendaarseimat pilli (kutsutakse ka Taaveti harfiks). Templirituaalis oli oluliseks signaalpilliks ŠOFAR (lihtne huulikuta sikusarv). Kuningas Saalomoni ajaks (965-926 a. e. Kr) oli templiteenistuse tarvis välja kujunenud ka kutseliste muusikute – LEVIITIDE – seisus. Piltide, arheoloogiliste leidude ja nappide kirjalike allikate najal on meil võimalik ette kujutada, et vanades kõrgkultuurides oli muusika tähtsal kohal – see täitis
annaabi.ee 
