Mändvetikad ei kasva avamerel, vaid piirduvad rannavete ja vaiksete madalaveeliste lahtedega, eelistades mudast põhja, kuid võivad kasvada ka liival. Oma välisehituse poolest meenutavad nad kõrgemaid taimi, kuid oma anatoomilise ehituse ja paljunemise järgi kuuluvad nad vetikate hulka. Nad näevad välja nagu mõnekümne sendimeetri pikkused männitaimekese. Tallus on eristunud varrelaadseks peateljeks, lehtede taolisteks külgharudeks ning risoidi laadseteks kinnitusorganiteks. Nad koosnevad väikestest ümmargusteks sõlmerakkudeks ning pikkadeks sõlmevaherakkudeks. Murdunud vetikatükkidest võivad areneda uued vetikataimed. Mändvetikatel on ebameeldiv lõhn. Mändvetikad võivad kasvada natuke sügavamal kui rohevetikad, umbes 2-3 meetri sügavusel. Levinud paljunemisviisiks on vegetiivne paljunemine lehe ja varre tükikestega. Mõned liigid tekitavad selleks erilised mugulakesed, mille kuju on liigile iseloomulik.
selgroogsete sapijuhades, vähemal määral muudes õõnsustes. Alamklass: Ainupõlvsed Monogenea Peamiselt kalade välis- ehk ektoparasiidid. Elavad ka teiste veeloomade kehapinnale ulatuvates õõnsustes. Kinnitumiselunditeks on konksjad ogad või iminapad. Areng toimub peremehe vahetuseta. Liikide arv: 37-40 Kirjandus : Tell Harda, 1973. Kalaparasiidid. Võrtsjärv. Tallinn. Valgus: 186-194 ja teised tema artiklid. Selts: Haakkettalised Monopisthogotylea Kinnitusorganiteks on haagikesed. Enamasti kuni 1 mm pikkused ussid. Esindaja: harilik haakketaslane Dactylogyrus vastator. Selts: Imikettalised Polyopisthocotylea Kinnitumisorganiteks on iminapad. Enamasti 6-8 mm pikkused ussid. Esindaja: kahepaiksetel mitusuulane Polystomum integerrimum, kaksikuss Diplozoon paradoxym parasiteerib latika lõpustel. Alamklass: Kahepõlvsed (Digenea ) Peamiselt selgroogsete maksas, aga ka teistes kehaosades elavad parasiidid. Areng toimub peremehe vahetusega
annaabi.ee 
