[4] 1996. aastal otsustas Tallinna volikogu taotleda Pikk 68 hoone koos 450 m² suuruse krundiga linna omandisse, sealhulgas Stoltingi torn koos piirnevate linnamüüri lõikudega. 1998. aasta sügisel esitati aga Kesklinna halduskogu maakomisjonile taotlus krundi erastamiseks, kuna Erastamisagentuur oli vahepeal hoone maha müünud.[1] Linnapea Ivi Eenmaa: "Pikk 68 kinnistu torn ja linnamüür olid eravalduses ja kuulusid teiste hoonetega ühte kinnistusse juba enne 1940. aastat. Muidu on kogu Tallinna linnamüür linna oma." Torni omanikuks sai õpikukirjastus Avita, kes ostis ära torni eelmise omaniku, nõukogude ajal kataloogi- ja perfokaarte tootnud eksperimentaalkombinaadi Bit järeltulija AS BIT.[3] Et kinnistu ei olnud omaniku nimel, tekkis raskusi torni ja linnamüüri renoveerimisel. "Pikk 68 kinnistu torn ja linnamüür olid eravalduses ja kuulusid teiste hoonetega ühte kinnistusse juba enne 1940
ehitamise ajal. Ta toimib kinnistu sisevõrguna ja ta peab toimuma ka koos tava televõrguga. Andmevõrkude areng sai alguse 30 aastat tagasi, siis tuli keskarvuti ja lõppseadetega koondatud süsteemid. 1980.aastate lõpul USA-s arendati saadetiste avalik sõltumatu kaabeldus, mida võib kasutada eri kohtvõrkude, telefonivõrkude ja teiste süsteemide kaabeldamisena. Kinnistute andmesidevõrgud tänapäeval teostatakse avaliku kaabeldamise baasil. Avalik kaabeldus paigaldatakse kinnistusse, teadmata tema rakendsi. Avalik kaabeldus on mõistlik, selge ja soodus viis teostada kinnistute andmevõrkude kaabeldus. Teda saab hõlpsasti mugandada ehitusse kasutuse järgi ja võimaldada kõik tutntud lähivõrku rakendused kui ka telefonivõrgud. Avalik kaabeldus teenindab ka teatud eeldustega ka kinnistu muid andmeside vajadusi. Nagu sidesignaali kiire liikumine ja turvalisusega seotud tevitamise süsteemid. Avalik kaabelduse klassifikatsioon on formuleeritud standardis SFS-EN 50173
annaabi.ee 
