pole järeldus veel fakt), ei põhjendanud piisavalt oma seisukohti, jättis alusetult tähelepanuta päris palju asja puudutavaid paragrahve ning tuvastas asjaolusid ja kohtule esitatud tõendeid ebaõigesti. Jäi mulje nagu tegu oleks laisa tööga või et Maakohus ootaks, et teised kohtud suunaksid teda kuidagi. Kohtuotsuse põhiproblemaatika paigutub tööandja ja töötaja vahelistesse suhetesse ehk siis töölepingu seadusest mitte kinnipidamisse, mis on meie töömaastikul üks igapäevasemaid probleeme. Arvan, et vältida sääraseid probleeme, tuleks tunda töölepingu seadust või vähemalt teada oma õigusi. Tallinn 2011
o käesoleval juhul vabadusekaotusliku sanktsiooni täideviimiseks ning ei millekski muuks"*51 . Kuna karistusjärgset kinni- pidamist püütakse eelnõus käsitada mitte karistusena konkreetse kuriteo eest süüdiolemise korral, vaid mitte- karistusliku meetmena, mis on seotud isiku ohtlikkusega, on sellise konstruktsiooni vastavus põhiseaduse § 20 punktile 1 väga küsitav. Veelgi selgem on kommentaatori suhtumine karistusjärgsesse kinnipidamisse kommentaaris 6.4. ,,Tekstis kasutatav mõiste ,,süüdimõistev kohtuotsus" välistab selle aluse kasutamise preventiivseks kinnipidamiseks või üldistel julgeolekukaalutlustel kinnipidamise (vt EIK otsus Guzzardi vs. Itaalia, 06.11.1980). Niisuguse seisukohaga jääb üle ainult nõustuda. Vastavus põhiseaduse § 20 punkti 5 nõuetele (vabaduse võib võtta nakkushaige, vaimuhaige, alkohooliku või
annaabi.ee 
