Pulmaleib Kogu pulma aja seisis pulmaleib söögilaual, mida keegi ei puutunud. Vanasti peetud paremaks pulmaleivaks odrajahust küpsetatud karaskit, kakku või odraleiba. 19. saj keskpaigast on teateid, et pulmaleivaks tehti hästi läbi sõelutud kodujahvatatud rukkijahust keeva veega magushaput leiba (peenikest leiba). Hiljem hakati kasutama rukkipüüli pulmaleiva tegemiseks. Pulmaleivad küpsetati tihti tavalistest leibadest erineva kujuga. Leiva suurus olenes pulma mineva pere suurusest. Kingileib Kingileib on spetsiaalselt valmistatud. Valmistati enamasti linnasejahust, kuna see oli maitsvam. Pruudi-, kirstu- ja ämmakakud olid ümmarguse kujuga.
Üle Eestimaa on teateid, et pulmakotis pidi olema üks suur leib (Kalits, 1988). Lääne-Eestis küpsetati rukkipüülist või nisujahust leib ja see pandi pruudile kodunt lahkumisel kirstu (kirstukakk, kirstuleib, pruudileib). Veimede jagamisel võeti leib kirstust välja ja jagati pulmalistele. Põhja-Eestis viis mõrsja või mõrsja ema peiu emale kingiks leiva ehk ämmakaku. Kagu-Eestis tõid peiupoolsed laulikud mõrsjakoju kaasa leiva, mis jagati koos viinaga pulmarahvale (Tedre, 1985). Kingileib oli spetsiaalselt valmistatud, enamasti linnasejahust ja maitsvam harilikust leivast. Pruudi-, kirstu- ja ämmakakud olid ümmarguse kujuga. RUKKILEIB Varasemal ajal tunti odrajahust leivatooteid (käkid, karaskid, kakud), hapendatud rukkileib sai tuntuks arvatavasti alles 2. aastatuhande esimestel sajanditel. Rukis osutus meie loodusoludes ilmastiku suhtes kõige vastupidavamaks ja kõige
annaabi.ee 
