Annaksin puudele liikumisvõime, et nad ei peaks inimeste loodud ebameeldivaid tingimusi kannatama. Puud, kes seisavad tiheda liiklusega teede ääres, saavad juured maast välja võtta ning edasi liikuda. Linnud ja loomad aga juuriksin maa külge. Jätaksin elanikele võimaluse neid vabastada, aga niiviisi on neil kergem oma saak tabada. Ei pea enam mööda metsi mõnd üksikut jänest taga ajama. Nüüd on tohutul hulgal liha käepärast olemas. Kõigile elanikele kingiksin aga ülima disainitunnetuse. Kõik oskaksin endale luua kauneid maju ning elamuid. Kogu planeet näeks välja väga ligitõmbav ning ilus. Kui kõik oleks loodud annaksin oma jumala kohustused edasi mõnele kohalikule elanikule ning naaseksin planeedile Maa, et siin oma rahulikku elu edasi elada. Ei peaks enam kandma sellist vastutuskoormat. Saaks taas vabalt inimesena ringi liikuda ning tegeleda meie jaoks normaalse disainiga
maailmas. Ma alati austasin õpetajaid, kui nad õpilasi austasid. Direktori juurde saadetud lastest oli mul alati väga kahju, sest ma kujutasin ette, millist häbi nad terve kooli ja enda vanemate ees võisid tunda. Tänapäeval muretsevad tihtipeale hoopis õpetajad, kes koos õpilaste vanematega direktori juurde kutsutakse. Oma lapsi kasvataksin ma kindlasti teistmoodi, kui teevad seda praegu paljud noored emad ja isad minu ümber. Kingiksin neile lapsepõlve, mis õpetaks neid ka edaspidises elus hakkama saama. Et lapsepõlves kalliks saanud paigad ja lihtsad asjad tekitaksid neis igatsust olla veel laps ja.. et nad kasvavad ilma vitsata, kuid ka ilma pideva e-maailmata, mis rööviks neilt lapsepõlve.
ja hinges igatsus vaid kallimast. :,: Ära nuta, neiuke, elus õnne soovin sul'! Mind taband õnnetus on noorusteel. :,: Kui leiad teise sa, mind ära unusta kord meie südames oli kevade. :,: Kui möödus kevade, möödus õnn ja armastus 8 ja, süda, sinuga jäi mälestus. :,: Sul linnu vabadus, ma Kawe keldris all, kuid siiski ligidal ma sinule. :,: Kerjuse laul Ardi Liives / Boris Kõrver Andero Ermel Kõik roosid ma kingiksin sulle ja õitega pärjaks su pea. Ei ole sust kallimat mulle ja paremat ilmas ei tea kui sina, kes armastad elu, kes tantsiskled lillede teel, kui sa, kes ei tea, mis on valu, ei tea, mis on murelik meel. Kuid ometi pole mul anda sull' midagi, mis on su soov, ei suuda sind õnnele kanda, ei sinule päikest ma too. Mu elutee okastest rada, kust lillesid võtta ma saan? Ma okkaid sull' pakkuda tahan, ei võta neid vastu mult sa... Ma tean, sa varsti must lähed ja naeratad teisele siis,
annaabi.ee 
