Mida kõrgemast seisusest isik, seda pikem kinganina. Käimise hõlbustamiseks kinnitati kinganina ketiga põlve alt jala ümber ja edevamad lisasid kuljuseid. Nii nagu keskajal seadustati ehete ja rõivaste kandmine, nii kehtestati normid ka jalatsitele. Näiteks 1363. 4 aastal kehtestatud seadusega lubati kuni 15 cm pikkuste ninadega kingi kanda lihtkodanikel, kuni 37,5 cm mitteaadlikest härrasmeestel ja kuni 70 cm pikkuseid kinganinasid aadelikel. Poriste teede läbimises kaitsti nahkjalatseid sandaalikujuliste jalavarjudega, puidust taldade ja nahkrihmadega kottadega Tolle aja lihtrahvas valmistas kodus ise jalanõud. Neid valmistasid peamiselt vanemad pereliikmed. Talupoja jalanõudeks olid: viisud - valmistati pajukoorest, niinest ja ka kasetohust. Viiske kanti peamiselt suvel. Talveks tehti tihedamad viisud. Hilisemal ajal kanti viiske vaid vesistel sooheinamaadel heinateol. pastlad - valmistati sea- või veisenahast
kosmeetikat. Istuval tütarlapsel pidi olema pilk maas ja käed kõhul. Rikkamad linlased kinnitasid oma mütsidele ja kübaratele pärleid ning sulgesid. Vööd olid kaunistatud hõbedaga, sõrmedes läikisid kallid vääriskividega sõrmused. Pesu kasutati väga vähe. Jalatsid õmmeldi nahast pehme tallaga ja kitseneva ninaga. Moenarride kinganinad olid kohati nii pikad, et takistasid kõndimist. Seega kehtestati piirangud, mis lubasid linnakodanikel kanda kuni 30 cm. Pikkuseid kinganinasid (feodaalidel lubati kuni 70cm) Et hõlbustada liikumist kinnitati kinganinad keti abil põlvest allapoole. Riietus oli keskaegse inimese sotsiaalse kuuluvuse peamine tunnus. HÜGIEEN, HAIGUSED JA ARSTIABI Ristisõdade mõjul tõusid Euroopas au sisse saunad. Nagu Rooma impeeriumi ajal nii ka keskajal, ei olnud saun üksnes pesemiskoht. Seal veeti aega, kohtuti äriasjus aga ka armsamaga. Keskaegses saunas olid meeste ja naiste pesemisruumid ühised. Linlane käis saunas üks kord nädalas
annaabi.ee 
