puust tallad. Karl Suure pojapoja, kuningas Bernardi hauast (9.sajand) on leitud ka punased puutaldadega nöörsaapad. Oskuste paranemisega, hakati tegema kitsamaid ja graatsilisemaid jalanõusid. See arenes pikalt, ligi viissada aastat. 972. aastal heitis Reimis piiskop ette, et mungad on omale liiga pika ninaga jalanõud teinud. Nad lõid ninaotsad läikima, vahel kinnitasid ka peeglitükke, et ennast imetleda. 14.sajandil pandi paika kindlad kinganinade pikkused seisuste järgi. Vürstidel ja printsidel 75 cm, kõrgematel aadlikel 60 cm, rüütlitel 45 cm, jõukamatel kodanikel 30cm ja lihtrahval 15 cm. Kuna nende jalatsitega oli raske kõndida, siis seoti kinganinad nööriga vöö või põlve külge. Samuti kõnniti ka varbad väljapoole. Pikk kinganina oli Idamaade leiutis. Kinganinade pikkus polnud ainus viis seisuste eristamiseks: Vanas Egiptuses olid sandaalid ainult valitsejatel, isegi valitseja naine oli paljajalu. Toogakandjate
levinud kaunistus oli figuursed servad, kaunistusena kasutati kellukesi ja tikitud tekste. Kanti ka cyclast. Ülerõivad vooderdati või kanti karusnahaga Peakatetest tulid lisaks varemkantutele tüvikoonuse kujulised kübarad Jalatsid olid endiselt pika terava ninaga. Jalatsite ninapikkust hakati reglementeerima sõltuvalt kandja seisusest. Kinganinade pikkused võisid olla järgmised: Talupoegadel kuni 6 tolli Linnakodanikel kuni 12 tolli Õukondlastel kuni 24 tolli Kinganinad topiti täis jõhve või pandi sinna vaalaluust plaat. Et käia saaks, kinnitati kinganinad ketiga põlve külge. EHTED Sõrmused, prossid, sõled, vööd, peakaunistused, kuld, pärlid, funktsionaalsed, kroon, religioossed sümbolid, pitsatsõrmus Ehete asemel tehti riietele ka tikandeid
annaabi.ee 
