olevad esemed, võivad mõjutada kaja pikkust. Ruumid kõnepidamiseks vajavad lühemat kaja pikkust, kui ruumid muusika jaoks. Pikem kaja võib kõneleja raskesti kuuldavaks muuta. Teisest küljest, kui kaja ei ole piisavalt pikk, siis võivad kannatada toonide tasakaal ja valjudus. Muusikas on reverberatsiooni aja pikkus kõige olulisem just kontserdisaalides, mida esineb mitut tüüüpi. - Kõige tüüpilisem on nn kingakarbi kujuga saal (nagu ”Estonia” kontserdisaal) –parim akustika - Samuti on levinud ovaalsaalid (nagu Austraalias Sydney Ooperimaja)-ei ole väga hea akustikaga - Vähem levinud on saalid, kus publik ümbritseb esinejat klõigist neljast küljest (nagu Pärnu Kontserdimaja) – ka hea akustika - Ruudu kujulised kammersaalid – kõige kehvema akustikaga Kõik materjalid, mis on kontsertsaalis, sh publik ja nende riided, aitavad kaja efekti vähendada
,,egoistlikuks unistajaks", mis on paradoksaalne, kuna see on selgelt päritud temalt endalt. Poisi lõpumonoloogi ajal puhub Laura ära põlevad küünlad, mis sümboliseerivad Amanda, ning seega ka alluva, Laura, unistuste kustumist. Lõpuks saadab ema oma poja kuu peale, kuid Tom'i enda sõnutsi läheb ta hoopis kaugemale: ,,...sest ei ole kaugemat vahemaad kahe puntki vahel kui aeg." Nii leiabki poiss oma isa raja. Töölt lastakse ta lahti, kuna kirjutab kingakarbi kaanele luuletuse. Oma lõpumonoloogis kirjeldab ta, kuidas tema rännakutel valutab ta, iseendalegi üllatuseks, oma südant mahajäetud õe pärast. Tegelaskujude analüüs Kõikide Wingfieldide ühine joon on reaalsusest irdumine, nad on perevälise maailma ära tõuganud rohkem, kui välismaailm on ära põlanud neid või see neile tundub. Tom Wingfield Tom'i topeltroll jutustaja ja peaosalisena, nagu ennist mainitud, on konfliktne ühelt poolt on
„egoistlikuks unistajaks”, mis on paradoksaalne, kuna see on selgelt päritud temalt endalt. Poisi lõpumonoloogi ajal puhub Laura ära põlevad küünlad, mis sümboliseerivad Amanda, ning seega ka alluva, Laura, unistuste kustumist. Lõpuks saadab ema oma poja kuu peale, kuid Tom’i enda sõnutsi läheb ta hoopis kaugemale: „...sest ei ole kaugemat vahemaad kahe puntki vahel kui aeg.” Nii leiabki poiss oma isa raja. Töölt lastakse ta lahti, kuna kirjutab kingakarbi kaanele luuletuse. Oma lõpumonoloogis kirjeldab ta, kuidas tema rännakutel valutab ta, iseendalegi üllatuseks, oma südant mahajäetud õe pärast. Tegelaskujude analüüs Kõikide Wingfieldide ühine joon on reaalsusest irdumine, nad on perevälise maailma ära tõuganud rohkem, kui välismaailm on ära põlanud neid või see neile tundub. Tom Wingfield Tom’i topeltroll jutustaja ja peaosalisena, nagu ennist mainitud, on konfliktne – ühelt poolt on
,,egoistlikuks unistajaks", mis on paradoksaalne, kuna see on selgelt päritud temalt endalt. Poisi lõpumonoloogi ajal puhub Laura ära põlevad küünlad, mis sümboliseerivad Amanda, ning seega ka alluva, Laura, unistuste kustumist. Lõpuks saadab ema oma poja kuu peale, kuid Tom'i enda sõnutsi läheb ta hoopis kaugemale: ,,...sest ei ole kaugemat vahemaad kahe puntki vahel kui aeg." Nii leiabki poiss oma isa raja. Töölt lastakse ta lahti, kuna kirjutab kingakarbi kaanele luuletuse. Oma lõpumonoloogis kirjeldab ta, kuidas tema rännakutel valutab ta, iseendalegi üllatuseks, oma südant mahajäetud õe pärast. Tegelaskujude analüüs Kõikide Wingfieldide ühine joon on reaalsusest irdumine, nad on perevälise maailma ära tõuganud rohkem, kui välismaailm on ära põlanud neid või see neile tundub. Tom Wingfield Tom'i topeltroll jutustaja ja peaosalisena, nagu ennist mainitud, on konfliktne ühelt poolt on
Kuuvõidujooksu ajal ja pärast seda tunti kosmoseuuringute vastu suurt huvi ja seetõttu oli NASA-l lihtne saada toetust väga kallite ja keerukate sondide ehituseks ja Marsile lähetamiseks, et otsida sealt elu. Ülesannet lihtsustas seegi, et Mariner 9 abil saadud teave viitas sellele, et minevikus võis planeedil olla nii soojust kui ka niiskust. Järgmine samm teadusuuringutes astuti siis, kui imeväike marsikulgur Sojourner 1997. aastal planeedil maandus. Sojourner oli vaid kingakarbi suurune ega jõudnud kuigi kaugele, kuid esimest korda 20 aasta jooksul oli taas võimalik näha Marsi maastikku sellisena, nagu planeedi pinnal seisev inimene seda näha võiks. Kuid see oli vaid algus. Hilisematele kosmosesondidele Mars Global Surveyor, Mars Odyssey, Mars Express ja hiigelsuur Mars Reconnaissance Orbiter langes küll osaks palju vähem tähelepanu, kuid need tegid fotosid, mis olid kümme korda teravamad Mariner 9 fotodest, ja jälle muutus meie ettekujutus Marsist.
Raamatukogu ei ole enam vaikne kunstvalgusega nurgakene, vaid avarate ruumide ja avatud fassaadiga hoone, mis asub otse liikluskeerises. [7] Teine Richard Westoni raamatusse pääsenud teos on 2005. aastal valminud Casa de Musica Porto linnas Portugalis, mis pidi olema tähtteos Porto 2001. aastal kultuurilinnaks olemise puhul, kuid valmis 4 aastat hiljem. See oli Koolhaasi püüd saada lahti kingakarbi- kujulise saali järgi kuju saanud kontserdimajast. Selle asemel on majal erikujuline vorm, millest on eraldatud kontserdisaali maht. Suure kontserdisaali on mõlemas otsas on aknad, et ühendada ruum linnaga. Väljast valge betoonist, kuid seest väga julgete lahendustega: kontserdisaali vineerist seintele on lisatud kulde puidu muster, katuseterrassil geomeetriline must-valge muster. [7,8] Koolhaasi loomingust on ära ehitatud ka kolm pilvelõhkujat. Tuntuim neist on CCTV torn Hiinas
annaabi.ee 
