oli baltisakslaste silmapaistavaimaks esindajaks šoti juurtega kindral Barclay de Tolly. Michael Andreas Barclay de Tolly sõjalise karjääri tipuks oli koalitsioonivägede juhatamine Pariisi vallutamisel 1814. aasta märtsis. Selle eduka operatsiooni eest omistati 53- aastasele jalaväekindralile Barclay de Tollyle kindralfeldmarssali auaste. Elada oli tal jäänud veel neli aastat…Oli vahetult enne sõda sõjaminister; teda mittesallinud venelastest kindralkond lõi temast kuvandi, kui rahvavaenlasest nr 1 • Impeeriumi kokkuvarisemise eel hakkasid baltisakslaste impeeriumi teenistusest lahkuma (seotud suhtumisega neisse). Alates venestusest 1860. aastail hakkasid baltisakslased tuge otsima Saksamaalt. Seoses Saksamaa ühinemisega nähakse baltisakslasi aga Saksamaa käsilastena. Negatiivse suhtumise kujunemine mõjutab ka baltisakslaste käitumist, kes alates 19. sajandi keskpaigast jätkavad küll teenistust Vene
kui diplomaatiline teenistus), siis säilisid 1710. aasta kapitulatsioonidega Eesti- ja Liivimaa aadlikele kõik senised privileegid. Baltisakslaste silmapaistav positsiooni Vene ohvitserkonnas püsis kuni impeerium lõpuni. Vene-Prantsuse sõja ajal oli baltisakslaste silmapaistavaimaks esindajaks soti juurtega kindral Barclay de Tolly (oli vahetult enne sõda sõjaminister; teda mittesallinud venelastest kindralkond lõi temast kuvandi, kui rahvavaenlasest nr 1, mistõttu peetakse Vene-Prantsuse sõja kõige olulisemaks figuuriks Mihhail Kutuzov'it, kes siiski ei olnud eriti geniaalne väejuht). Kaasajal elab enamik baltisakslaste järeltulijaid Saksamaal, kus nad on kogunenud mitmesugustesse organisatsioonidesse. Nende hulgas jätkavad tegevust mh ka ajaloolised rüütelkonnad. Samas on mitmed baltisakslased sattunud viimase 60 aasta jooksul ka
jaan viimastel päevadel olevat toimunud mõtetevahetus Trotski ja Lenini vahel- Trotski olevat avaldanud arvamust, et sellises olukorras Sm ei söanda uut pealetungi alustada. Lenin olevat selles kahelnud ja muretsenud, et mis siis, kui sakslased ikkagi alustavad pealetungi. Kui alustavad pealetungi, on sundseisus- ei saada teha etteheiteid ebasoodsale rahulepingule alla kirjutamise kohta. Austria-Ungari, Bulgaaria ja Türgi olid valmis sellise deklaratsiooniga leppima. Saksa kindralkond oli selgelt oma eesmärkidega- 1918 kevadeks kavandati järjekordset otsustavat pealetungi läänerindel. Oli vaja saada idarindest lahti. Lõpliku otsuse uue ja viimase pealetungi korraldamiseks Vm vastu langetas Sm kõrgem pol sõjaline juhtkond 13.veebruaril. 17.veebr saadeti Petr-i radiogramm, milles anti Vm Rahvakomissaride Nõuk-le teada, et järgmisest keskpäevast loeb Sm ennast Vm-ga uuesti sõjajalal olevaks. Kohe samal päeval läks teele vasturadiogramm Berliini,
annaabi.ee 
